Rahamaailm võib vabalt laste mängumaa olla

Eesti Kunstiakadeemia taustaga Epp Kubu näitus toob linnagalerii külastajani kolm lühifilmi, mis illustreerivad laste suhet rahaga.

Galeriisse sisenedes on näha ainult suur must lina, ent töödest annavad märku laste kilked, naer, hüüded ja metalli kõlisemine. Need helid tulevad ühest videost.

Kubu on musta katte taha tekitanud midagi väikese kinosaali taolist. Filmid mängivad üksteise järel ja parasjagu ootele jäänud videolõike asendavad ühekroonise ja 50eurosendiste metallrahade kujutised.

Esimeses filmis seiklevad kaks põngerjat. "Kus sa oled?" kostab mõlema lapse suust. Samal ajal jooksevad nad mööda maja ringi ja otsivad. Kuulda oleks justkui raha kukkumise häält. Meeldejäävana mõjub väikese poisi ülientusiastlik ja filmi kontekstis rahanäljasena kõlav hääl, mis teatab: "Ma kuulsin mingit häält."

Kui voodialune varandus üles sai leitud, saadeti lapsed poodi. Teises videos võibki näha, kuidas kaks poisslast üritavad joonistatud rahaga supermarketist mudelautosid ja maiustusi osta. Nende maksevahendid ei ole päris, vaid arendavad edasi ostumängu.

Kolmas film lõppeb sellega, kuidas vanaema asemel läheb panka pensionit küsima lapselaps.

Peitus, raha joonistamine, enese riietamine vanaemaks - selline käitumine ei ole lastele üldse ebatavaline ning ka seotus rahaga ei jää neist kaugele. Kuigi peidetud varanduse otsimine võiks olla kulla- või naftakaevurite pärusmaa, puutume sellega enamjaolt kokku muinasjuturaamatutes või arvutimängudes. Seevastu on poeskäik reaalsusele palju lähemal.

Kui kauplusse läheks laste ema, naerdaks ta omatehtud raha esitamise eest lihtsalt välja. Kui lapselaps riietub vanaemaks, tekib küsimus, kas ta teeb seda raha saamiseks või seetõttu, et see on tema jaoks vanaema tegevustest silmapaistvaim, eeskuju.

Autor: Madis Luik