Audiitor: kriisi põhjustas soov kiiresti rikastuda

"Kas väärtus, mis kujunes eelmise päeva viiest spekulatiivsest tehingust, on õiglane väärtus või mitte?" küsis KPMG Baltics vandeaudiitor Sven Silling läinud neljapäeval toimunud Äripäeva finantskonverentsil BIG4.

"Peame ära tundma, millal turg hakkab võimendama õiglast väärtust liiga kõrgeks ja millal liiga madalaks," pani Silling finantsjuhtidele ja raamatupidajaile südamele.

Majanduskriisi saabudes tekitas õiglane väärtus nii audiitoreile kui ka hindajaile tõsiseid probleeme, kuna erinevad õiglase väärtuse leidmise viisid on erineva usaldusväärsusega. Kahjuks leiti, et noteeritud väärtuse kallale ei minda ja see on kõige õigem, võttis Silling kokku vaidlustulemused.

"Kui viis-kuus aastat tagasi kirjutati IFRSi jõulisemalt õiglase väärtuse kontseptsioon, kõik tervitasid seda. Kui tuli aga kriis, lõi õiglase väärtuse kontseptsioon kõikuma," nentis ta.

Miks nii juhtus? "Mulle on jäänud mulje, et paljud inimesed soovivad teenida kiiresti palju raha. Kui ettevõte leiab, et põhitegevus ei genereeri piisavalt raha, püütakse seda tekitada näiteks kinnisvarast," selgitas Silling lisades, "kui ettevõtte motiiv on kiiresti raha teenida või leida arvestusmeetodid, mis nende tegelikku kahjumit peidaksid, ei ole probleem kadunud."

Silling märkis, et IFRSil ja rahvusvahelistel hindamisstandarditel ühisosa ei ole, sest juba definitsioonid ei klapi. Üldjuhul kasutavad hindajad õiglase väärtusena turuväärtuse mõistet. "Nagu aga teame, turuväärtus ei pruugi olla õiglase väärtuse kõige parem indikatsioon," kommenteeris ta.

Hindamisaktide ja aruannete puhul on küsimus ka selles, kes vastutab nende õigsuse eest. Juriidilises mõttes vastutab aastaaruande koostaja ja audiitor. "Peaksime aga minema hindaja juurde ja paluma tal hinnata õiget väärtust.Tänane seis on selline, et kui hindajale väga täpne ülesanne anda, ta ütleb, et ei hinda seda vara," rääkis Silling.

Silling on leidnud hindamisaktidest järgmised väited:

- kui kinnistut müüa praeguses turuolukorras, võib müügihind jääda oluliselt madalamaks;- praegu on kinnisvaraprojektide finantseerimine raskendatud ja seetõttu ei ole ühtset müügiperioodi võimalik määrata;- hinnatava objekti müügiperiood on keskmisest pikem.

Kõik need väited näitavad tegelikult, et aruandes esitatud numbrid ei vasta tegelikkusele.

Hindamise lähteandmed jagunevad kolme erineva usaldusväärsusega tasandi vahel. On kokku lepitud, et kõige õigem hind on noteeritud turuväärtus. Kui vara noteeritud pole, lähtutakse analoogiast turul ehk tehinguid sarnase varaga turul.Kolmas tasand on hinna leidmine kaudsete tõendite abil, nt järgmise 10 aasta jooksul genereerib mingi konkreetne vara nii palju raha ja sellest lähtutaksegi.

Finantsinstrumentide puhul on sellised hindamisstandardid juba kehtestatud, rääkis Silling ja nüüd laiendatakse samu põhimõtteid ka muude varade hindamisele. Standard ei ütle, et üks õiglane väärtus on usaldusväärsem kui teine, kuid fikseerib ära sisendite hierarhia. Ent siingi on lõpptulemus erinev lähtuvalt konkreetsetest sisenditest.

"Kui pangas ei ole raha, ei lahenda me seda sellega, et hindame vara kogu aeg üles ja üles," ütles Silling hoiatuseks. Kehtib üldreegel, et kui põhitegevus läheb kehvasti, siis kõrvaltegevus, kus sa pole asjatundja, võib minna veel kehvemini.

Silling tõdes, et kriisi tõttu oli nurinat õiglase väärtuse kontseptsiooniga palju, kuid üldiselt pidas kontseptsioon kriisile siiski vastu. Revolutsiooni hindamispõhimõtetes ei toimu. Kui mingid muudatused toimuvad, on need pigem kosmeetilist laadi, väitis ta. Ja vastutus läheb aruannete koostajailt pigem nende tarbijaile.

"Kui otse ja maakeeli öelda, oli kriisi põhjus ahnus, mitte arvestuspõhimõtted," selgitas Silling.