Huumorit pole iial liiast

Stand-up-komöödiat viljelevad Briti artistid pakkusid Komeediklubi nime all taas rahvale nalja ja naeru. Ettevõtmine läks oma naeruteraapilise eesmärgiga täismajale ja publikule igati korda, naerda sai kõvasti.

Ootused olid suured. Huumor on raske ja peen žanr, millega igaüks hakkama ei saa, eriti kui esinejatel tuleb naerutada täiesti teist keelt valdavat publikut. Eestlastel inglise keele mõistmisega üldiselt probleeme pole. Varasematel samalaadsetel üritustel seatud latti ei olnud ma ka kuidagi nõus allapoole laskma. Õnneks ei pidanudki.

Seekordse õhtu naerutajateks olid Barry Castagnola ja Earl Okin. Esimene neist on noorema põlve artist, kes pakkus päevakajalisi nalju ja killukesi oma harukordselt naljakast elust, või vähemalt nii tundus. Pean tunnistama, et nautisin seda osa õhtust kõige enam. Mitte et Earl Okin, tuntud nalja- ja pillimees, oma ülevoolava seksapiilsusega oleks kehv olnud, seda mitte. Siinkohal pean endale tuhka pähe raputama.

Harjumus on ikka enne midagi kuulama-vaatama minemist kodutööd teha, et olla kursis, kes, kust, miks ja mida esitab. Seekord poleks pidanud. Naljad on teadupärast kraam, mis rikneb kiiresti. Teistkordsel tarbimisel on suur osa neist juba hapuks läinud. Seega ei pakkunud Earl Okini esitatud muusikapalad, mida juba videote vahendusel näinud olin ja mis Tallinnas pea kopeeritult koos kõigi paikatimmitud liigutuste ja käikudega lavale toodi, enam nii suurt elamust. Valetaksin, kui ütleksin, et tuima näoga pealt vaatasin. Naerda sai ikkagi kõvasti, ainult üllatusefekt puudus. Järgmine kord olen targem.

Ka kõik muu oli paigas: hubane atmosfäär, humoorikas õhtujuht Andrus Purde, kes muide on ka Komeediklubi eestvedaja, ning mitu tundi nalja ja naeru - eks peamiselt ikka iseenda üle. Mõnikord üsna mossis olekuga eestlastele oleks sellist teraapiat rohkem vaja. Tore oleks, kui sellega stand-up-komöödia vormis ka mõni eestlane hakkama saaks.