Paanikat börsil kütavad arvutid

1.-10. augustini tuli võrreldes USA aktsiaturgudel 2011. aasta keskmise päevaga täiendavast kauplemisaktiivsusest valdav osa kõrge sagedusega tehingutest (high-frequency trading) ja algoritmkauplemisest.

"Me oleme näinud uskumatult kiiret suure sagedusega kauplemise kasvu," ütles Wedbush Securitiese kapitaliturgude juht Gary Wedbush Bloombergile. "Nende äri on kauplemine ja volatiilsus loob neile rohkem võimalusi. Mõned nende algoritmid ja automaatsed kauplemissüsteemid kauplevad kaks, kolm või viis korda rohkem aktsiaid, kui nad teeksid normaalsemates turuoludes."

Inimese roll on vaid programmeerimine. Prožektorivalgusesse sattusid firmad, mis selliseid programme kasutavad, 2010. aasta 6. mai turukõikumiste tõttu (flash crash), kui 20 minuti jooksul hävitati USA aktsiaturgudel 862 miljardit dollarit ettevõtete turuväärtust. Erinevalt 2010. aastast, kui professionaalsed investorid tõmbasid kauplemisaktiivsust väiksemaks, on nad tänavu seda suurendanud.

Tehingute tegemiseks vajalik analüüs toimub inimaju vahenduseta millisekundite jooksul, oluline on algoritmi genereeritud tehingukorralduste kiire teostamine, kus inimene ei vajuta arvuti osta või müü nuppu. Paljusid tehingukorraldusi muudetakse viivitamatult või need tühistatakse mõne hetkega toimunud turumuutuste ajendil - ja taas ilma inimese sekkumiseta. Selline kauplemine moodustas sel aastal 53 protsenti USA turul toimunud tehinguaktiivsusest, augustis kasvas see Wedbushi andmetel 75 protsendini kõigil USA aktsiatega toimunud tehingutes vahetunud aktsiatest.

Algoritmide abil lõhutakse sageli suured tehingukorraldused väiksemateks tükkideks, täidetakse neid samaaegselt või eri ajal erinevatel börsidel.

Fondid, sealhulgas pensionifondid ja riskifondid, kasutavad programmeeritud algoritme, et automatiseerida kauplemist (info analüüs, tehingukorralduste genereerimine ja börsidele edastamine), selle asemel, et käsitsi sisestada tehingukorraldusi või panna inimesi langetama ostu- ja müügiotsuseid.

Kas turgu peaks reguleerima? Algoritmkauplemise süda on programmeeritud algoritm, mis paneb arvuti andma ja edastama finantsturgudele inimese otsustamisvajaduseta ostu- ja müügikorraldusi, kui toimuvad mingisugused parameetrite variatsioonid. Vajalike signaalide ja tehingukorralduste andmiseks vajaliku informatsiooni töötleb algoritm ise. Mõned aastad tagasi olid need suhteliselt lihtsad mudelid ning otsustavaks sai mingi väärtpaberi hinna teatud tasemele liikumine, mille järel arvuti ostis või müüs kindlat aktsiat.

Praegu kasutatavad programmid on seoseliselt nii keerulised, et piisab frangi kursiliikumisest, mille tõttu ostetakse või müüakse näiteks kakaoubade futuure mõnel muu börsil. Mõned arvutiprogrammid on üles ehitatud otsima uudiseid ja automaatselt otsustama, kas need on vastava väärtpaberi kohta positiivsed või negatiivsed ja seejärel seda paberit ostma või müüma. Kahtlemata ei leia ega loe programm huvitavaid uudiseid nii aeglaselt, nagu inimesed ega langeta tehinguotsuseid aeglaselt emotsioonide ajel nagu inimesed.

Nagu võib järeldada, on algoritmkauplemisele kasulikud suured kõikumised turul ehk volatiilne turg. Mis juhtub, kui algoritmkauplemine loob ise täiendavat volatiilsust? Sellisel juhul looks see kauplemisviis ise endale soodsamaid turuolukordi.

Investorite karjakäitumise asemel arvutite karjakäitumine. Kuid paljud algoritmid on üksteisele sarnased - andes sarnaseid signaale samaaegselt eri investeerimismajades. Tagajärjeks on arvutite tegevuse tõttu sarnane olukord, kus inimesed emotsionaalselt ostavad või müüvad väärtpabereid samal ajal. Erinevus on vaid emotsioonide puudumises. Ka emotsioonideta tekib karjaefekt, kuid enam mitte investorite karjas, vaid arvutite seas.

Kas ei oleks kaunis tulevikustsenaarium kirjutada algoritm, mis suudaks kõike arvesse võtta ja ratsionaalselt langetada ülikiiresti ostu- ja müügiotsuseid ning need börsile edastada. Ava aga pangas kontod, kanna raha peale ja ühenda algoritm internetipangaga. Las algoritm toimetab, ainult vaata, palju ta on arvutiperemehele kasumit kühveldanud? Kahtlen, kas on võimalik luua nii täiusliku algoritmi, mis suudab kahjumita tegutseda ning ei satu lõksu. Kas väikeinvestorid kaovad ajapikku arvutite laamendamise tagajärjel turgudelt, kuna nad on aeglasemad või neil on see midagi, mis annab neile eelise, kui ollakse jäänud vähemusse? Millised on algoritmkauplemise tagajärjed? Kas arvutiprogrammid peaksid hakkama hinnakujunduse abil otsustama, millised riigid võlakirju emiteerida ei saa, milline on majanduskasv, kas jätta toiduainete hinnakõikumiste tõttu inimesed üle maailma nälga või viia liigrasvumiseni?