Eesti majandusareng vajab jätkuvalt enam ettevõtlikkust

Äripäeva lugejate küsimustele vastas reedel 20 aastat nii Äripäeva peatoimetajana kui ka viimastel aastatel juba peadirektorina Eesti majanduse arengut lähedalt jälginud Igor Rõtov. Tema hinnangul valitseb Eestis väärtuspõhine hoiak ärile ning oodata on uut põlvkonnavahetust.

Kes on Eesti parim juht Teie arvates? Kes aga tuntud äriliidritest on ebaõnnestumise supernäide? Eestis on väga palju häid juhte. Kui vaadata pikaajalist 20 aastat kestnud tulemust, siis meenub esimesena Jüri Käo. Ebaõnnestujad lähevad ajaloo prügikasti ja mina ei oska siin küll kedagi esile tõsta.

Kui 1990ndate algul oli Eesti ärimees hiigeltelefoni ja nahktagi kandev usin sekeldaja, siis kes on ta praegu? Nahktagi-mehed reeglina vahvlitest, valuutast ja Viru hotellist palju kaugemale ei jõudnud. 1990ndate alguses domineeris ikkagi nõukogudeagne direktor, kes oli oma ettevõtte erastanud. Vana mentaliteet käis nendega veel aastaid kaasas, mida tabavalt on nimetatud suhtepõhiseks ärikultuuriks. N-ö võitjate põlvkond võttis juhtohjad enda kätte aastast 2000. Need olid ettevõtlikud hea haridusega mehed ja naised, kelle hoiak ärile oli väärtusepõhine ja kes tõrjusid n-ö vanad kommunistid pumba juurest ära. Praegu on märke, et uus noor põlvkond tuleb juba oma väärtusarusaamadega uuesti peale.

Millal võiks Eesti organisatsioonikultuur jõuda Skandinaavia tasemele ja mida selleks teha tuleks? Ma arvan, et oleme juba üsna lähedal. Igatahes märksa lähemal, kui meile siin kohapeal endale tundub.

Kas peaminister Andrus Ansip ja rahandusminister Jürgen Ligi on kriisiga hästi hakkama saanud? Mina arvasin, et kärbete tegemine eurokriteeriumite täitmiseks on riigi seisukohalt ülearu riskantne. Praegu näeme aga, et risk õigustas ennast ja Eesti on jälle Euroopa tiiger. Võtan Ligi ja Ansipi ees mütsi maha.

Meedia on kütnud üles eurohirmu. Kui tõsiseltvõetav see on, kas peaks võtma Äripäeva analüütikute artikleid sõnast ja oma säästueurod kiirelt maha müüma? Praegu on maailma rahaturgudel ärevad ajad ja eks meedia seda ka peegeldab. Mina oma eurosid igatahes müüma ei hakka. Tagantjärele tark olles, oleks võinud ju Alar Tammingut kuulda võtta ja kulda osta. Kuid praegu on kulla hind juba nii kosmiline, et ma panustaksin pigem selle langusele.

Kui palju oli meediaväljaandeid 20 aasta eest ja kui palju on toonastest väljaannetest siiani alles? Kas väikeses Eestis on meediaväljaandeid praegu vähe, piisavalt või liiga palju? Millest on puudu ja mida on liiga palju? Praegu on Eesti meediapilt võrratult mitmekesisem ja huvitavam kui toona. Alles on Postimees, Ekspress ja meie ning usun, et need väljaanded kestavad ka järgmised 20 aastat. Tulevikku vaadates usun, et tuleb juurde kitsastele sihtgruppidele suunatud erialaseid väljaandeid ja veebe. Selle järele on turul tugev nõudlus.

Millised on Teie hinnangul Eesti meedia kolm suurimat tugevust ja kolm suurimat nõrkust? Tugevuseks on palju häid ajakirjanikke, tugevad omanikud ja konkurentsitihe turg. Nõrkusteks on nn allikakaitseseadus, nn munitsipaalmeedia olemasolu ja turu väiksus.

Milline on meedia 20 aasta pärast? See on miljoni dollari küsimus, mille üle murravad pead kõik meediaettevõtted üle maailma. Ühes olen ma kindel, ka 20 aasta pärast on aus ja kartmatu vaba ajakirjandus sama oluline kui praegu.

Millal lõpeb paberlehtede trükkimine ja saab mõistliku hinnaga ligipääsu kõikidele soovitud materjalidele? Ma eeldan, et meedia kolib elektroonilistesse kanalitesse aegamisi lähema 10 aasta jooksul. Äripäeva lugejatest kaks kolmandikku püsivad praegu veel paberlehe juures. Ma usun, et aastaks 2015 on veebilugejate osakaal üle 50%. On ka loomulik, et varem või hiljem muutub ka elektrooniline sisu tasuliseks.

Milline oleks Teie sõnum uuele, vabas Eestis kasvanud põlvkonnale? Mulle tundub, et uue põlvkonna eelis on hea haridus ja eelarvamuste puudumine. Samas jääb neil vajaka ambitsioonikusest ja auahnusest. Sõnum oleks - rohkem ettevõtlikkust!