Killustatus juhib meid hukule, pääsetee peitub koostöös

Poliitika trumpas sel suvel USAs üle mõistliku majandamise, kui Kongress ja president Barack Obama ei suutnud leppida kokku maksudes, volitustes, defitsiidis või stiimulpaketis. Euroopa liidrid olid samuti halvatud - välistades ühel ajal nii maksejõuetuse ja devalveerimise kui ka puudujäägi ja stiimulid. Ja, olles langetanud reaalsed intressimäärad negatiivseks, trükkinud raha, lisanud likviidsust ja subsideerinud kommertspanku, on ka keskpankurid kõikjal - viimati USA Föderaalreservi juht Ben Bernanke - jõudnud arusaamisele, et on jõutud viimase piirini, kus ei suuda enam midagi rohkemat teha.

Tulemuseks, et vaid üksikud inimesed kahtlevad, et maailm on triivimas, tüürita ja juhtimatult, teise languse suunas. Miski ei näi enam normaale.

Korratus on läbi kukkunud. Suutmatus sõlmida ülemaailmset kaubanduslepet, kliimamuutuste kokkulepet, kasvu pakti või muutusi finantssektori reeglites tähendab, et maailm on tõenäoliselt laskumas uude konkureeriva devalveerimise protektsionismi, valuutasõdadesse, kaubanduspiirangutesse ja kapitali kontrolli.

Kuid see ei ole aeg lüüasaamispoliitikaga leppimiseks. Riikide väide, et nad on jõudnud viimase piirini, tähendab tegelikult, et nad on jõudnud piirini, mida nad saavad teha omapead. Tee jätkusuutliku majanduskasvu ja tööhõiveni ei käi üksikute riikide algatuste, vaid pigem globaalse poliitika koordineerimise kaudu.

2010. aasta oli pöördepunkt, kus esimest korda 150 aasta jooksul jäi lääs (USA ja EL) muule maailmale alla tootmises, ekspordis, kaubanduses ja investeeringutes. 2020ndate keskel on Aasia turg kaks korda suurem kui USAs, kuid seni on lääs ja ida veel üksteisest sõltuvad. Peame taastama laiapõhjalise visiooni ülemaailmsest koostööst, mis sisaldus G20 kasvupaktis. Kuid vaja on veelgi laiemat ja sügavamat agendat: Hiina peaks tõstma majapidamiste kulutusi ja tarbimisimporti, India avama oma turud nii, et tema vaesed saavad kasu odavast impordist, ning Euroopa ja Ameerika peavad suurendama konkurentsivõimet, et kasvatada eksporti.

Nagu arvata, on üksi tegutsemine osutunud majanduse taastamisel kasutuks. 80% maailma toodangust moodustava G20 aeg on taas käes.