Ettevõtja: kriisi on väga vaja

Toftan on juba teist aastat Äripäeva maakonna TOPis Võrumaa edetabelis 1. kohal. Järgneb intervjuu Martin Arulaga.

Hea tulemus koosneb paljudest komponentidest, nimetaksin kaks põhilist - meie inimeste pingutus ja üldine turukonjunktuur meie sektoris oli üle ootuste hea.

Aasta oli ettevõtte jaoks kõigi aegade parim - nii tootmismahu, käibe kui ka kasumi mõttes. Rumal oleks selle aastaga mitte rahule jääda. Aasta majandustulemused vastasid siiski eelarvele. Negatiivse poole peale jääb tootlikkuse arengu seiskumine, aga see saab sel aastal korvatud. Suur väärtus on ka arusaamisel, et tootlikkuse areng pole mitte tehnoloogias kinni, vaid sada protsenti inimestes. Tasapisi tegeleme praegu nende asjadega.

See oli sektorile hea aasta - vaadake, kui palju on maakondlikes TOPides esiridades metsa- ja puidutööstusettevõtteid - see ju räägib sektori tugevusest. Julgen kinnitada, et see edu pole Eesti metsatööstusettevõtetele kingitud, vaid iga ettevõte on oma positsiooni ise välja võidelnud. Tegemist on ka riigi seisukohast olulise saavutusega.

See aasta on vähem edukas kui eelnenu. Oleme tänu finantsmaailma "päästmisele" saanud ka fiktiivsest majanduskasvust osa, eelmisel ja selgi aastal. Loodetavasti hakatakse nüüd majandusest õhku välja laskma - see toob meile ja ka teistele pärisäris osalejatele halvemad tulemused, aga korrastuvad majandus ja konkurents. Ettevõtte majandustulemusi ei taha ennustada.

Tuleb investeerida inimestesse. Oluline on tagada inimestele mitte ainult töötingimused ja palk, vaid luua inimestega ka inimlikud suhted, olla üksteise suhtes hooliv ja arvestav, ja proovida kasvatada ühisosa. Töötajad ei ole tööjõud ja lihtlabane kulurida - nemad loovad väärtusahela, seadmed ja tehnoloogia seda ei suuda. Usun, et tootlikkus kasvab ettevõttes veelgi, 10-15%, ilma tehnoloogiainvesteeringuteta. Parim investeering inimestesse on kulutada nendega suhtlemisele aega. Ja muidugi maksta ka korralikku palka.

Kriis tuleb, kui sügav ja millal täpselt, pole ennustatav. Seda kriisi saaks ära hoida täiendavate "päästmisoperatsioonidega", mis tähendab maksumaksja rahaga kriisi edasilükkamist. Õnneks hakkab raha otsa saama. Seda kriisi on väga vaja, peame taastama majanduse toimimise algpõhimõtted, saama jälle aru reaalvaradest, väärtuste loojatest ja ümberjagajatest, tootlikkusest ja sellest, et jõukuse saavutamiseks tuleb teha tootvat tööd. Iga päev. Ümberjagamises osalemine ei ole väärtuste loomine.

Inimesed on ettevõtte suurim vara, tuleb tagada inimestele töö, mis tekitaks neil pinget, kirge, vajadust midagi saavutada ja annaks ka rahulolu. Sellesse tuleb panustada üha rohkem. Ja muidugi tuleb oma ärimudelist aru saada, viimase millimeetrikümnendikuni, ka oma klientide ja hankijate ärimudelist, ja olla valmis muutuma, väga kiirelt. Selline käitumine eeldab aga ikka ja jälle nonde inimeste olemasolu. Kel silm särab …

Meil on vaja suurendada Eesti ettevõtete eksporditulusid, seda peaks riik toetama. Igal võimalikul viisil. Muudmoodi sellele maale jõukust ei saabu.

Meil on vaja taastada töö tegemise harjumus, me peame saama igal päeval, igal hommikul tööd tegema, 8 tundi järjest, nii iga tööpäev. Praegune eestlane tahab vastupidist - "vabadust" -, mis seisneb aja kulutamises ja aeg-ajalt, enda valitud ajal millegi tegemises. Tahetakse kahe päevaga nädalas tagada endale mõistlik sissetulek, unistatakse meeleheitlikult millestki suurest, Nokiast või Skype'ist, et siis leida keegi rumal, kes oleks selle eest maksma… Eestlane ei olnud varem selline. Töö teeb vabaks.