Aeg - kullast kallim valuuta

"Laenatud aeg" mõtiskleb robinhoodilike kangelaste pilgu läbi aja väärtuse, selle ostmise, laenamise, varastamise ja kogumise üle.

Selle filmi kontekstis ei kõla väljend "aeg on raha" mitte kuidagi metafoorselt või pateetiliselt.

Tegemist ongi ühiskonnaga, kus bussipileti eest tasutakse tundides, kohvi eest minutites, üürikorteri eest päevades ja auto eest aastates.

Muidugi saab seda teha vaid juhul, kui nii palju aega üldse järel on, et neid väikseid rõõme endale lubada. Vaestel aga enamasti pole. Neil on elamisega kiire, tühjale-tähjale aega ei kulutata, sest kell tiksub halastamatult.

Rikkad saavad see-eest lubada endale luksust kõike rahulikult võtta ja kirglikult elamist edasi lükata - aega ju küll.

Kell hakkab peategelaste Willi (Justin Timberlake), Sylvia (Amanda Seyfried) ja kõigi teiste neid ümbritsevate inimeste jaoks tiksuma 25. sünnipäeval. See on ühtpidi hetk, kui aeg jääb vananemise kohapealt seisma, teisalt hakkab kell kurjakuulutavalt ühe aasta järel saabuva elu lõpu poole tiksuma. Surma vältimiseks tuleb aega juurde hankida.

Filmi üks põhiideedest - aja väärtuse fookusesse seadmine - mulle meeldib. Tühiste asjade pealt aja säästmise ja olulisele keskendumisega olen igati nõus. Hea, kui seda mõnikord meelde tuletatakse. Samas tundus filmi teine mõtteliin - robinhoodilik aja röövimine rikastelt ja jagamine vaestele, hoolimata tagajärgedest - kuidagi äraleierdatud võte. Tekkis tugev paralleel metsades sukkpükstes liikuvate meestega.

Niisamuti ei tekitanud erilist hingevärinat näitleja- või operaatoritöö, muusika või stilistika. Ühtlasi kippus film natukene venima. Olulise oleks saanud ära öelda tunduvalt kiiremini.

Kokkuvõttes tublilt tehtud ja hea ideega film, ainult ilma ohoo-efektideta.