Ribest on saanud õhturestoran

Ribe on nelja tegevusaasta jooksul kolmel korral valitud 50 Eesti parema restorani hulka. Nii võiks arvata, et tegu on hea ja tunnustust kogunud restoraniga, mis tast ikka jälle kirjutada. Pealegi pole ta enam päeval lahti - talvehooajaks on Ribest saanud õhturestoran. Aga just sellepärast ma sinna läksingi - vaatama, mis nüüd siis teisiti on.

Pealegi oli Tallinnas parajasti käimas restoraninädal. 25 restoranis pakuti restoraninädala esinduslikku erimenüüd ülimalt soodsa hinnaga, kuid seda vaid eelneva broneeringu alusel. Kohad müüdi välja juba esimese päevaga ja ei mingeid erikokkuleppeid, tuli minulgi leppida tavamenüüga.

Lohutuseks valisin seekordse söögikoha parimate hulgast - niisiis Ribe.

Sõbralik teenindus. Esimene üllatus tuli juba uksel vastu: ettekandja tervitas kättpidi, tutvustas ennast ja küsis meie soove. Kaheksal juhul kümnest keegi vaevalt märkab, kui oled söögikoha uksest sisse astunud. Nüüd siis niimoodi...

Teenindus oli sõna otseses mõttes nähtav kogu õhtusöögi jooksul: ettekandjaid ja kelnereid oli rohkesti liikvel ja tähelepanu, mille osaks saime, oli isemoodi meeldiv, justkui tavapärasest suurlinlikum, kultiveeritum. Isegi natuke mänguline, aga mäng oli asjakohane, käis ikka ümber toidu ja joogi. Ainult sügaval introverdil ei soovitaks Ribesse minna, sest omaette konutamine võib raskeks osutuda.

Eelroogadest üllatasid juustuga gratineeritud rohekarbid: mahe tomatileemeke ja mahedad molluskid. Mõnusalt soe sügisene sissejuhatus.

Mere lähedale jäin ka pearoa puhul. Valisin haugifilee hapukoore-kukeseenekastme, peedistruudli ja porrukreemiga. See oli justkui Ribe käekirja proov: haug, peet ja kukeseen esindamas eriti kodust toorainevalikut, struudel ja kreem kui koka professionaalsuse kinnitus, lisaks terviklik läbimõeldud kompositsioon.

Peened maitsed. Peakoka mitmekülgsust ja kompositsioonioskust kinnitas ka magusroog - laimikeeks apelsinisupiga -, kus mündisorbett tsitruseliste kirju ansambli kenasti tasakaalu lükkas.

Šokolaaditassides serveeritud tiramisu häälestus mulle ei sobinud, vorm valitses sisu üle: tassid olid tõepoolest šokolaadist, kusjuures tehniliselt väga õnnestunud, kuid šokolaadi sai liiga palju ja tiramisu jäi sellega võrreldes nõrgukeseks. Ei, viga polnud õieti midagi, aga ka kõige meeldivamates kohtades ei ole alati võimalik kõigega nõus olla. Pealaegi olen ma nagunii loomu poolest väga vaidlushimuline.

Restorane on mitmesuguseid. On selliseid, mis suure kära ja hooga avatakse ja alguses ongi toredad, siis aga tasapisi alla käima hakkavad. On selliseid, mis jäävad muutumatult püsima. Mõni neist kulub ja ajapikku tühjeneb, mõni saab kätte korraliku taseme ja toimib (õnneks juba) aastakümneid.

Ribe lühike ajalugu on huvi pidevalt tõusujoones hoidnud. Tahaks loota, et nad ka edaspidi kirjutamiseks põhjust annavad, mulle lihtsalt meeldib seal.