Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Eestis levib heategevuse pisik
Rahale, kellaajale, energiale, aastaaegadele, toodetele ja toidule on iseloomulik olla ringluses, sama käib tarkuseterade ja heategude kohta. Teed sina kellelegi head, teeb keegi sinule. Kõlab nagu klišee, aga ometi on see tõsi.
Seepärast ongi tore tõdeda, et aasta-aastalt on järjest enam hakanud Eesti ühiskonnas levima heategevuse pisik. Nii ettevõtted kui ka eraisikud panustavad aina rohkem oma aega, raha, tooteid ja teenuseid lastekodude, haiglate, loomade varjupaikade, haridusasutuste, teaduskeskuste ning aidsi ennetamist, päästetöid ja toiduabi korraldavate sihtasutuste tegevusse.
Kui ettevõte või eraisik ei saa abistada rahaga, tullakse SA Maarja Küla juhataja Ly Mikheimi sõnul sageli appi vabatahtlikuna, oma toodangu või teenustega. Samuti ei peeta enam ammu paljuks ulatada abikätt neile, kes elavad sootuks teisel kontinendil ja teistsuguses keskkonnas.
Tore, et selles kõiges on hakatud nägema väärtust nii ettevõtete, inimeste endi kui ka ühiskonna jaoks. Võidavad ju kõik. Paraneb toodete-teenuste kvaliteet, suurenevad inimeste motiveeritus ja heaolu ning firmade võimalus ühiskonnale midagi tagasi anda.
Lugematuid kordi olen lennukiga reisides kuulnud lauset, et esmalt tuleb panna hapnikumask endale pähe ja alles siis minna teisi aitama. Olgugi et Eestis pole sugugi kõik hästi ja arenguruumi on palju, oleme me suutnud hapnikumaski majandusliku turbulentsi ajal pähe panna ja abivajajatele appi tõtata.