Vahemereline Neikid annab koduse elamuse

Wismari tänava Neikid on omapärane uustulnuk Vahemere kööki pakkuvate restoranide rivis: selle omanikud-loojad on asjaarmastajad, mitte professionaalidest gurmaanid, peakokk aga verinoor hispaanlanna.

Asub see söögikoht peaaegu Toompea külje all, nii et tegemist on poolenisti südalinna, poolenisti aguliga. Peaaegu nagu läheks kellegi juurde külla - lihtne puumaja, krägisevad uksed, üks ruumidest justkui endine elutuba, tagumised saalid siis tõenäoselt kunagised magamistoad, üks kabinet. Esimestest akendest avaneb vaade parki, tagumistest näeb tegusat tagahoovi. Meie viletsa linnaplaneerimise juures on autovaba aknaalune luksus, mida esimese korruse restoranid endale enamasti lubada ei saa.

Vastu võeti meid kenasti, esimeses ruumis ehk elutoas olid ettekandjad ootel ja juhatasid lauda, aga kui olin tagatuppa end sisse seadnud, jäin tükiks ajaks üksi. Kui kauaks täpselt, ei tea, sest nälg ja janu teevad minutitest tunnid. Aga ükskord sai otsa ka see igavik - tuli ettekandja, tulid joogid ja söögid.

Jookidest väärib kõigepealt nimetamist vesi, see oli tavaline ja karahvinis. Vett kanti lauale lahkesti ja selle eest raha ei küsitud. Püüdlikult on kokku pandud ka veinikaart ja isegi espresso oli üle keskmise hea. Menüü, nagu öeldud, on Neikidis vahemereline. Kuna peakokk on pärit Hispaaniast, siis eelkõige just sellelt Vahemere küljelt road inspireeritud ongi. Eelroogadest ahvatles escalibada, katalaani köögist pärit grillitud ja kergelt marineeritud köögiviljad, mis koos kitsejuustuga lauale kanti. Kerge grill ja osavad käed olid talvistest köögiviljadest lõunamaised noodid välja võlunud küll - paljutõotav algus, tegi meeled ärksaks.

Meeldivuste rada jätkus: pardi-confit ja vürtsikasmagusa kaneeli-teriyaki-kastmega tagliatelle oli üks omapärasemaid pastaroogasid, mida ma kunagi olen söönud. See kerge, kuid rikkaliku maitse ja perfektse tekstuuriga kombinatsioon oli julge, ent meeldiv üllatus.

Pearoogadest valisime kala ja pardi, täpsemalt koharisoto valge veini kastme ja paksoiga ning pardifilee kõrvitsa-ingverikreemi ja köögiviljadega. Parti suhtuti suure tähelepanuga: kõigepealt lühike vestlus eelistatavast küpsusastmest, siis saadud soovide täpne järgimine. Kala avaldas eelkõige muljet oma lihtsusega, sellise roa jaoks peab peakokk olema piisavalt julge ja nõudlik, sest ainult nõudlikkus garanteerib kvaliteetse tooraine ja ainult enesekindel tegija julgeb selle puhtal maitsel domineerida lasta.

Mõlemad pearoad olid toredad, nii maitsed kui ka tekstuurid haakusid kenasti. Ainuke küsitavus oli portsjonite suurus. Lisandite osakaal oli väga väike, mis loomulikult lasi kalal ja pardil mõjule pääseda, kuid andis justkui liiga selgelt mõista, et omanikel poleks midagi selle vastu, kui kliendid avaksid oma rahakotid nii eel-, pea- kui ka järelroale, vähemast nagunii ei piisa.

Vahetut suhtluskunsti valdavad Neikidi ettekandjad päris hästi. Üks neist tunnistas puhtsüdamlikult, et ta on alles esimesi päevi tööl, ja käis kiiresti köögist lisa küsimas. Algajalikkust oli veelgi, aga see oli aus ja siiras. Magusat ootasime päris kaua ja kui see lõpuks tuli, kerge ja õhuline fondant, siis vabandati, et esimene kord ei õnnestunud, see olla läinud ümbertegemisele.