Kui ränk aasta meid ees ootab?

Parem ütlen kohe ära, et ennustamine on tänamatu töö ning seni tulevat aastat prognoosinud analüütikud ja investorid on üldjuhul enda ennustustega rappa jooksnud. Juhtus see ka 2010. aastal tehtud prognoosidega. Kuid see ei takista meid edasi üritamast ja nägemast, mis võivad peamised tegurid tuleval aastal olla.Nagu ikka, siis juhtrolle tuleval aastal mängivad edasi USA, Euroopa ja Aasia eesotsas Hiinaga. Nendest kolmest võib Hiinat pidada ainsaks positiivseks teguriks ja Euroopat negatiivseks, jättes ameeriklased kahe vahele kõikuma. Nende kolme regiooni makromajanduslik areng määrabki suuresti turuosaliste meelestatuse.

Alustame nõrgimast. Ökonomistid on sisuliselt konsensusel, et Euroopa Liidus tuleb 2012. aastal majanduslangus. Võlakriis on oma jälje jätmas ja ilmselt kestavad eurotsooni laialimineku jutud veel tükkaega. See ei ole loo aga väga hea väljavaadet regiooni aktsiatele.

Tavaliselt on mindud sellistel hetkedel kommunaalteenuste sektori aktsiate teed, kes rikastavad investoreid suurte dividendiga. Häda on ainult selles, et enamasti on sellistes ettevõtetes valitsustel oma osalus sees ja rahast lagedad valitsused tahavad võimalikult palju raha neist firmadest välja pumbata. Näidet pole kaugelt vaja võtta - Eesti Energia ja Vabariigi Valitsus.

Kindlasti aitavad portfelli tasakaalustada tugevad dividendiaktsiad, mis üldjuhul ei ole väga volatiilsed ja pakuvad lisatuge. Paraku on Euroopas senised tuntud rahalehmad nagu Telefonica raskema majandusolukorra tõttu dividende hoopiski vähendamas, mistõttu tasub kindlasti alternatiive otsida. Nähes tehnoloogiasektorit ühena võimalikest tegijatest 2012. aastal, võiks veidi riskialtim investor mõelda täiesti Nokia soetamisele, millel on dividendiaktsiatega võrreldes oluliselt suurem tõusupotentsiaal ning dividenditootlus 12% juures.

USA paistab esialgu oluliselt atraktiivsema turuna kui Euroopa. Kuid unustada ei tasu, et neil pole mingit suurt pauku tulnud, mis tähendab, et langus võrreldes Euroopa võib mõne probleemi korral osutuda isegi hullemaks. Pole kellelegi üllatuseks, kuidas USA oma eelarvedefitsiidiga võitleb ja sisuliselt elatakse iga päevaga üha rohkem võlgu. Seni on investorid selle andestanud ja isegi tõtanud jänkide võlakirju veelgi kiiremini kokku ostma.

Kindlasti tasuks osa enda portfellist võlakirjades, eelkõige USA omades hoida, investeerides näiteks mõnda võlakirjafondi. Kuid viimasel ajal on raha sedavõrd palju sinna sisse voolanud, et vaadates kukkunud võlakirjade tootlusi, on raske uskuda, et praegu sisenedes suurt kasu saab lõigata.

USA suurettevõtted mulle meeldivad. Suur osa neist ei sõltu enam sedavõrd koduturust ja on tegevad üle maailma, laienedes Aasiasse, kust tuleb ka kasv. Häda on vaid siis, kui need arenevad turud ära kukuvad. See tähendab, et käive stagneerub ja kasum väheneb, sest kriisiaastate kulude vähendamisega on tõenäoliselt rihm nii pingule tõmmatud, et pole enam ruumi marginaale parandada kulude kokkuhoiu arvelt.

Hiinale langeb seejuures taas surve vedada maailmamajanduse arengut samamoodi nagu ta tegi 2008. ja 2009. aastal. Riigi peamine valupunkt on samas paisuv kinnisvaramull, mille lõhkemine ilmselt uputaks terve Aasia ära. Positiivse poole pealt on Hiinal maailma suurimad reservid ja erinevalt USAst, nad teenivad rohkem kui kulutavad. Keskvalitsus on juba märku andnud piirangute leevendamisest ja seni on Hiina näidanud, kui hästi võib nende "juhitud majandus" toimida.

Aga tuleme korraks ka Eestisse. Tallinna börsi puhul pole paraku meie endi makromajandus ettevõtete aktsiate peamine suunanäitaja. Pigem vastupidi. Läinud aastal tulime vaikselt masust välja ja aktsiad tõusid raketina. Sel aastal oleme Euroopa kiiremini kasvav majandus ja aktsiad langevad hoopis karuturule. Seega võib ka järgmine aasta oodata, et kodumaised väärtpaberid on mõjutatud eelkõige arengutest Euroopas ja USAs, isegi kui meie ettevõtetel pole nende regioonidega midagi pistmist.

Küll aga on meil atraktiivseid ettevõtteid, mis valuatsioonide poolest on väga hea hinnaga kauplemas. Ise eelistan ettevõtteid, kes on seotud nii siseturu kui idaturgudega. Üheks heaks näiteks on Silvano, kelle peamised turud on Venemaa ja Ukraina. Lisaks meeldib mulle kõigest 2,4kordse kasumi-hinna suhtega Viisnurk, kes suurendav enda tootmist Aasiasse. Ja mõistagi on meil veel Premia Foods, kes tegutseb nii Baltimaades, kui Soomes ja Venemaal ehk regioonides, mis loodetavasti peavad paremini võlakriisile vastu kui ülejäänud Euroopa.

Minu n-ö top pick aga on Olympic. Firma on liikumas rekordilise vaba rahavoo suunas sel aastal, nad on väga hästi tõmmanud kulusid koomale ja ettevõtte finantspositsioon järjest tugevneb. Lisaks on firmal palju vabu rahalisi vahendeid, mis muudab laienemise plaanid reaalsemaks, seda eelkõige ülevõtmiste teel. Ei ole lihtsalt võimalik, et turuosalised lihtsalt müüvad üht Tallinna börsi tugevaima bilansiga ettevõtet ka tuleval aastal edasi.

Autor: Fredy-Edwin Esse, California