Ettevõtluskultuuri sanitar Jüri Mõis

õis on üks neist kohalikest ettevõtjatest, kellel on iga asja kohta oma arvamus, temalt küsitakse kommentaari erinevatel teemadel – olgu selleks päevapoliitika, mõni seadusemuudatus või lihtsalt päevakajaline uudis.

Ta reageerib valusalt üleastumistele, mis pärsivad ettevõtluskultuuri ega häbene sellisel puhul protesteerida. Näiteks nimetas ta maadevahetuse skandaali Eesti ettevõtjate ja jõustruktuuride vaheliseks Stalingradi lahinguks, mille võitsid ettevõtjad. “See on teatud mõttes pöördepunkt. Nüüd on Eesti ettevõtjad, keda jõustruktuurid on hakanud süstemaatiliselt järjest kiiremas tempos alla suruma, andnud neile tõsise vastulöögi,” sõnas Mõis eelmisel aastal ja lisas, et jõustruktuuridel on töötatud välja selline tööstiil, et liigutakse sinna, kus on rohkem raha, et riigil oleks sealt rohkem võtta.

Viimasel ajal on ta täheldanud, et häid äritavasid rikuvad institutsioonid, kellelt võiks seda kõige vähem oodata: suurpangad, jõustruktuurid, maksuamet. “Sellises keskkonnas on kummaline olla. Näiteks suured pangad, kes peaksid olema heade äritavade eestvedajad, hoopis juurutavad hundiseadusi  – nõuavad eraisiku käendusi firmalaenudele ja üritavad ebasoliidsete võtetega ettevõtja isiklikust taskust firmale antud laenu välja nõuda ka pärast firma pankrotti. Põhimõtteliselt on selline teguviis ettevõtluskultuuri lagastamine ja ettevõtja kaitseks loodud seaduste jalge alla tallamine. Palju rohkem tähelepanu tuleks pöörata pankade enda rikkumistele, kus ettevõtluse üht põhiprintsiipi – piiratud vastustust – püütakse ümber korraldada piiramatuks vastutuseks,” ütleb Mõis, viidates oma kahe kinnisvarafirma pankrotile.

Maksuameti kohta on tal aga öelda nii positiivset kui ka negatiivset. “See, mida nad ümbrikupalkade ja muude kahtlaste sularahaarvelduste vastu võitlemisel teevad, on väga tänuväärne töö. Musta äri on vähemaks jäänud, tänu maksuameti tööle,” rõõmustab Mõis. “See annab ausale ettevõtjale võimaluse konkurentsis püsida.”

Halb kogemus maksuametiga oli Jüri Mõisal kaks aastat tagasi aprillikuus ühel teisipäeva hommikul, siis kui maksupolitsei ja eriüksus K-Komando otsisid tema kui kütuse hulgimüüja Letofin Trading nõukogu liikme töökoha läbi. Prokuratuur süüdistas ettevõtet suures ulatuses maksudest kõrvale hoidmises, kahtlustus esitati maksudeklaratsioonis valeandmete esitamises. Hiljem otsiti läbi ka teisi töökohti ja kaks juhatuse liiget arreteeriti.

Kui Mõis kontorisse jõudis, oli läbiotsimine juba alanud. Küsimusele “mis siin toimub”, vastas kollases nahkpintsakus ja, püstoliga vööl, uurija: “Kui teile siin midagi ei meeldi, siis me võime teile pakkuda 48tunnilist puhkusepaketti.” “Niimoodi ütleski,” imestab Mõis, käed risti rinnal. “Kui meie jurist küsis, mida ta sellega mõtles, lausus uurija, et see oli nali.”

Mõis ei pea sellist käitumist kohaseks. Teda ei kuulatud üle, kuigi ta seda soovis, ja prokuratuurist selgitust küsides ta seda enda sõnul ei saanud. “Käisin maksuameti juhi juures, kes ütles vaid, et kriminaalmenetlus ei peagi meeldiv olema. Selline tunne oli, et pätid ja politseinikud on kohad omavahel ära vahetanud,” meenutab Mõis.

Asja edasisel käsitlemisel on tal jäänud mulje, et maksuamet püüab muuta ettevõtluse teist põhiprintsiipi – kõik, mis pole keelatud, on lubatud. “Kõnealuse asja puhul üritatakse jagada tehingud headeks ja halbadeks selle järgi, kas tehing toimus lõpptarbija või vahendajaga. Neil oleks juhiseks justkui Eesti NSV kriminaalkoodeks, kus spekulatsioon oli kuritegu,” märgib Mõis. “Oleme uhkusega selgitanud, et meie olemegi spekulandid ja klassikalises majandusteoorias on spekulatsioonid majanduse kõrgpilotaaž, mis kujundab efektiivse hinna. Spekulandid muudavad hinna õigeks. Kui turul ei ole spekulante, ei tule suured tegijad turule. Täpselt samuti nagu lõvi ei tule hukkunud gaselli korjuse juurde, kui selle ümber ei tiirle linnud – midagi peab olema kahtlast. Mina saan maksuameti seisukohast sedasi aru, et linnud on ebaseaduslikud,” selgitab ta.

Nüüd hakkab sellest loost kaks aastat täis saama ning asi on kohtus. Mõis tõdeb, et midagi eluohtliku siin ei ole, võrreldes Toomas Annuse looga, mis viis viimase südamerikkeni. “Ju me vaidleme edasi.” Samas ootab ta huviga, mis saab. “Ma ei tea, kes selles asjas süüdi on, kas maksuamet või töötajad,” muutub ta mõtlikuks. Tema arvates on majandusõigussüsteemis midagi valesti, sest õigussüsteem sõelub majanduskurjategija kandidaatidena esile neid, kelle kuriteod ei ole tavakäsitluses tõsiseltvõetavad. “Nüüd on meil “uus majanduskurjategija” Indrek Pertelson. Issand jumal, ma tunnen teda läbi ja lõhki. Ta ei ole üldse majandusinimene. Samuti mitte kurjategija. Ta on hoopis olümpiasangar, kes langes sponsorite kergemeelsuse ohvriks,” imestab Mõis.

Just selles kontoris, kus maksuamet Mõisal “külas käis”, kohtume ka meie ühel hommikupoolikul. Kella poole kümne paiku on kontoris vaikne, kuigi inimesed on juba tööl. Kontorisse sisse astudes ei tervita meid keegi, sekretäri koht on tühi. Võtame joped seljast. Mõis jookseb kõigepealt kõiki tervitama ja siis suundume kööginurka. Talle ei meeldi bojaaritsemine ja seega eelistab ta ise endale kohvi teha. Tema kabinet on lihtne. Kuigi kontor asub kesklinnas, puuduvad tavalises koosolekuruumis aknad ja vaade linnale.

Lihtsus ja säästlikkus käivad Mõisaga käsikäes. “Kui jõuad tasemele, et igapäevaelu sisuks saab kokkuhoid, oled õigel teel. See on õige asi. Olen olemuselt kogu aeg säästlik inimene olnud. Olles vahel nii-öelda elu kõrglainetel, ei ole õnnestunud iga kord seda printsiipi järgida, aga üldiselt on see mul paremini õnnestunud kui enamikul,” kirjeldab ta.

Tema hinnangul ongi keskmised rikkad inimesed kokkuhoidlikud. “Eks Eesti inimeste armanitsemine tuleneb sellest, et sotsialismiaeg on alles hiljuti lõppenud ja kuulume nõndanimetatud võitjate põlvkonda, kes on vabaduse taas kätte võitnud ning pole seda kõike lapsepõlves saanud. Nüüd siis on meri põlvini, uhked autod jne. Aga see pole eestlasele tegelikult omane ja on juba üle minemas,” usub Mõis.

Ta ise rõõmustab, kui saab sama asja odavamalt kas teisest kohast või teisiti kombineerides. Kokkuhoiuga on seotud ka tema viimane elamus. Nimelt keeras ta oma Kakumäel asuvas kodus ainuüksi ühel korrusel laest alla hulga halogeenpirne ja asendas need kaheksa korda säästlikumate LED-pirnidega. “Pealekauba on valgus ilusam. Mõtlen kogu aeg igasuguseid nippe välja, kuidas energiat kokku hoida,” märgib ta. Ka tema on elektri hinna tõusu ohver, aga samas peab seda poliitiliselt õigeks otsuseks. “See suunab inimesi säästlikkusele.”

Ma saan aru, et ta on säästlik inimene ning seisab ettevõtete õiguste eest, kuid siiski palun tal ühe sõnaga nimetada oma ametit. Mõis vastab konkreetselt: riskikapitalist. Ta ei ole tegevjuht olnud alates 2009. aasta suvest, kui müüs maha oma vaguniäri. “Investeerimisstrateegia olen alates 1990. aastate keskelt katsetamise, natukene juurdeõppimise ja teiste pealt vaatamise abil kujundanud. Põhisisu on see, et olla osanik umbes kümmekonnas mittebörsiettevõttes. Eesmärk on olla igas firmas suuruselt teine aktsionär, mitte võtta esimese kõige kõrgema tipu muresid, loobuda seega võimust ning omada rohkem vaba aega. Iseenesest on see tore strateegia, mis on ka näiteks ­Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga üks põhilisi strateegilisi nurgakive,” iseloomustab ta.

Kunst selles strateegias on heade partnerite leidmine. “Kui küsida, mida ma tööalaselt konkreetselt teen, siis ma kõige rohkem analüüsin ja mõtlen, kellega ma tahaks ja saaksin äri koos ajada.” Võib-olla ta sellepärast ei olegi osalenud enam tegevjuhtimises, sest direktor ei saa olla vaid poole kohaga. “Kui tegeled tegevjuhtimisega, pead pühenduma sellele täielikult. Mul võtavad lapsed palju aega,” tõdeb Mõis.

Jüri Mõisal on viis last, kellest kaks on juba täiskasvanud ja oma perega, kaks koolis ja pesamuna käib veel lasteaias. Isa suur ajakulu on autosõit, sest just isa on see, kes hommikul lapsi kooli ja lasteaeda viib, pärast trenni ja siis koju. “Paljulapselistel peredel on see probleem, et kogu ühiskond on disainitud ühele lapsele. Kui sul on kolm last, siis sul on kolm vabariigi aastapäeva kontserti, kolm emadepäevakontserti ja kolm isadepäevakontserti. Iga laps tahab hoolt ja üritusi, kus vanemad kohal oleks,” naerab Mõis.

Suurtest lastest on üks Eestis ja teine praegu välismaal. “Mõlemal on välismaa mehed, mõtisklevad, kas jäävad siia või sinna. Neil on mõlemal lapsed. Kui nad kooli lähevad, siis peab otsustama, kuhu jäävad,” ütleb Mõis.

Mõisa elus on olnud nii võite kui ka kaotusi. Aga ta ütleb, et kui lõpuks oled plussis, on ikkagi hästi. Vahepeal on tal mõte olnud, et peaks üldse ettevõtlusest ära minema. “Kui saad mingi kaotuse osaliseks, siis mõtled: milleks mul seda vaja oli. Olen perekonnale ohtlik, kui nii palju raha kaotan. Nüüd on jälle paremad ajad ja lähen sedasi lõpuni välja. Et jäängi igaveseks ärisse nagu Ülo Pärnits – kõva vanamees ja eeskuju,” lausub Mõis.

Oma kaotusteks peab ta kaht edukat, kuid pankrotistunud kinnisvarafirmat Kodumajagrupp ja Alsberg. “Olen saanud sealt ka väga häid kogemusi ja nippe, kuidas inimesi paremini ära tunda,” iseloomustab ta. “Suurteks võitudeks võib pidada investeerimist Hansapanka ja raudteevaguniäri,” märgib Mõis. Tulevikus tahab ta investeerida toiduainetööstusesse ja endiselt pakuvad talle huvi energeetikaprojektid.

Peale ettevõtluse on Mõis tegutsenud ka poliitikas – 1990. aastate lõpus oli ta siseminister, Tallinna linnapea ja kuulus 2003. aastani Isamaaliitu. Mida endine poliitik praegusest olukorrast arvab? “Miski nagu häirib, aga mulle tundub, et poliitiline protsess on väga hea. Olen väga rahul, et Reformierakonna praeguste liidrite pale tuli päevavalgele. Mina tean neid väga hästi, sest töötasin Tallinna linnavalitsuses, kui sama meeskond – Kristen Michal, Maret Maripuu, Keit Pentus, Urmas Paet, Arto Aas – oli kõik Tallinna Reformierakonna noortekogus, mis mängis Tallinna volikogus esimest viiulit. Täpselt sama lugu: lepivad mingi vale kokku ja vannuvad seda nagu tõtt, unustades, et eksisteerib ka objektiivne tegelikkus. Niisugune mentaliteet tuleb poliitilisest süsteemist välja juurida,” tõdeb Mõis.

Ta on veendunud, et Reformierakond puhastatakse. “Kui nad ise sellega hakkama ei saa, siis pühivad valijad nad välja. Võimalik, et see asi ei ole nii drastiline ja nad saavad ise suuremat sorti kaadrimuudatustega hakkama,” lausub Mõis.

Rohkem emotsioone aga tekitab Mõisas Savisaar, kes on muu hulgas tema sõber. “Ta on viimane revolutsionäär, kes on Eesti poliitikasse jäänud. Siim Kallas on lahkunud Eesti igapäevapoliitikast ja teisedki taasiseseisvumise olulised tegijad – Mart Laar, Tiit Vähi, Andres Tarand, Jüri Adams jne – on taandunud. “Savisaar on tõsine inimene, kes on loonud tugeva meeskonna,” märgib Mõis.

Kui Mõis veel poliitikas oli – ta tuli sealt ära kaksteist aastat tagasi –, oli juba tekkinud poliitikute seas komme, et Savisaarega ei ole viisakas üldse rääkida. “Mina muidugi seda halba kommet ignoreerisin ja häbimärgistasin, kuidas suutsin, aga ega ma sellega midagi ei saavutanud. Nüüd on Savisaare meeskond juba 12 aastat Tallinna juhtimises olnud ning kogu selle aja jooksul on teised poliitikud lubanud Savisaart kukutada ja temaga üldse mitte läbi käia,” räägib Mõis.

Samas on keskpartei poolte Tallinna elanike valimiseelistus ja kõik koostöövälistajad üritavad seega tema hinnangul edu saavutada loosungiga “Ignoreerime pooli tallinlasi!”. “Iga mõistliku poliitilise jõu eesmärk peaks olema koostöö Keskerakonnaga Tallinna juhtimises, mitte selle välistamine,” leiab ta.

Mõis on üsna veendunud, et Savisaar saab kohalikel valimistel 51% kätte. “Keskerakonna juhitavas Tallinnas on probleeme, aga praegune reaalsus paistab olema, et kes tahab Tallinnas midagi korda teha, peab minema Keskerakonda,” ütleb ta. Rääkides järgmistest riigikogu valimistest, usub Mõis, et uus peaminister on Sven Mikser.

Jüri Mõis ja tema "poisid"

Kui mul on vaja tarka meest taskus, siis kutsun “poisid” (Hannes Tamjärv, Olari Taal, Toomas Sildmäe – toim) kohale. Nad panevad raha ja annavad meeskonnatööd. Need projektid, mida ma teen, on tihtipeale riskantsed, näiteks vaguniäri ja samamoodi Talot AS, mis on Eesti suuremaid raudbetoonkonstruktsioonide tootjaid, räägib Mõis.

 

Temasuguseid rohkem pole

Toomas Sildmäe, üks Hansapanga asutajatest ja Talot ASi omanikestJüri Mõis on nähtus. Temasuguseid rohkem ei ole. Jürile on süüks pandud lapsesuud, aga see pole lapsesuu, vaid pigem ühiskonna sanitarlus. See ei ole halvustav. Pigem see, mida teised ei julge öelda, on tema oma elus julgenud öelda. Nii sõpradele kui ka vaenlastele. See on väga suur jõud, mis võimaldab seda teha.Ärimaailmas ei investeerita ega tehta tehinguid ettevõtte, vaid inimesega. Kui teisel pool lauda on inimene, keda tunned ning usaldad, siis see inimene on selle ettevõtte nägu ja sisu. Koostöö on meil vastastikune. Mitte ainult Jüri Mõis ei kutsu “poisid” kohale. Kutsumine toimub kõikides suundades.

Eestlasele vastupidiselt helde

Indrek Neivelt, Hansapanga kunagine juhatuse esimeesJüri Mõis on positiivne inimene, temaga on alati lõbus ja tore koos olla. Tema esindab sellist kahe jalaga maa peal olevat Eesti talupoega, heas mõttes. Teeb alati asjad ära ja kiiresti, samas on ta eestlasele vastupidiselt helde. Jüril ei ole nõrkusi. Mind natukene häirib, et meedias on temast kujundatud vale pilt. Jüri ärritab inimesi sellega, et kui ta näeb, et asjad on kraavis, siis tee peale tagasi saamiseks ta ei kirjelda seda, kuidas see tee välja näeb, vaid kirjeldab seda teisel pool teed olevat kraavi. Siis saad vankri tee peale tagasi.Olen Jürilt hästi palju õppinud. 1994. aastal ühel laupäevasel päeval käisime ühte hotelliprojekti vaatamas, üks hotell tahtis laenu saada. Hotelli juht rääkis strateegiast, visioonist ja missioonist ilusates sõnades. Jüri Mõis ei saanud rahulikult istuda ning hakkas nihelema ja ütles: “Need asjad on kõik selged, aga kes maja ees muru ära niidab?”. Olengi õppinud Jürilt seda, et mis on tegelikud probleemid, need tuleb ära lahendada.

Kisub tõe alasti

Olari Taal, üks Hansapanga asutajatest ja Talot ASi omanikestMeie suhtluses on olnud paremaid ja halvemaid aegu, aga mitte kunagi pole olnud põhjust pidada teda tavapäraseks ja/või igavaks inimeseks. Jüri aruka isemõtleja komme kiskuda tõde alasti ja serveerida seda šokeeriva nurga alt on mõnigi kord tekitanud ühiskonnas ehmatuskiljatusi. Enamjaolt on aga varem või hiljem tulnud tunnistada probleemi olemasolu. Põhimõttekindlus, suutmatus leppida rumalate inimeste ja poliitilise prostitutsiooniga oli arvatavasti põhjus, miks Jürist ei saanud poliitikut. Äris on tähtsaim usaldusväärsus. Jüri on seda 120%. Ta on üks vähestest, kellega julgeksin luurele minna.

 

Mõisa neli tootmisfirmat:

AS TalotBetooni- ja betoontoodete tootjaOsanikud: Jüri Mõis, Toomas Sildmäe, Hannes Tamjärv, Olari Taal ja Dmitri Eivin

JMB Investeeringud OÜInvesteerimineOmanik: Jüri Mõis

Brenstol OÜSaematerjali tootmineOsanikud: Madis Leesalu, Marko Kajandu, Urmo Ilves,Margus Lentsius, Jüri Mõis, Meelis Kajandu,Kersti Eensaar-Rannu, Andres Heliste, Heiki Tulk, Merle Rump

Nelja EnergiaTuuleenergiatootjaOmanikud: Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank (11%), Norra firma Vardar Eurus (60%) ja Eesti investorid (29%).Eesti investoritest suuremad Jüri Mõis, Hannes Tamjärv, Peeter Mänd, Martin Kruus, Kalle Kiigske, Aivar Berzin