Ehitus. Ka lihtne maja võib olla passiivmaja

Tänavu sügisel valmivat Eesti teist passiivmaja eristab esimesest mitu aspekti. Majad erinevad nii arhitektuuri kui ka siseviimistluses kasutatud materjalide ja tehniliste lahenduste poolest. Võrreldes esimese ametliku passiivmajaga, kuhu omanik, Premia Foodsi eksjuht Kuldar Leis kolis sisse tänavu veebruaris, on Tartu arendus tagasihoidlikum: põrandapinda on ligi kaks korda vähem. Kompaktne vorm ja pigem lihtne hoone on aga kaks põhivõtet, mis võimaldasid hoone maksumust alla tuua, ehitades seda siiski vastavalt passiivmaja standardile.

“Tahtsime näidata, et ka lihtne maja võib olla passiivmaja,” selgitas nii esimese kui ka valmiva passiivmaja ehituse projektijuhtimist teinud Sense OÜ juhatuse liige Margus Valge. “Müüt, et passiivmaja peab olema uhke ja meeletult kallis, ei pea paika,” lisas ta. Arendajate üks eesmärk oli tõestada, et on võimalik luua taskukohane lahendus, mis on siiski väga energiatõhus.

Individuaalne lähenemine viib hinna üles. Valge hinnangul on uue maja ruutmeetri hind 1400–1500 eurot,  mis ei ole küll odav, kuid võrreldes Põlva majaga siiski soodsam. Tähtis on aru saada, et praegu teeb passiivmaja ehitamise mõnevõrra kallimaks ka see, et tegemist ei ole masstootmisega, vaid ühekordsete projektidega, kus iga tellija soovidele lähenetakse individuaalselt ning püütakse leida kõiki rahuldav lõpptulemus.

Kui soojabilansi piiridesse jääva hoonekarbi osa on paigas, siis välisrajatiste ning ka näiteks siseviimistlusega on võimalik kogu projekti maksumust oluliselt mõjutada. “Meie jaoks on oluline, et maja saaks sooja- ning õhupidav – see, kas seina pannakse tapeet või lihtsalt värvitakse, ei oma energiatõhususe seisukohast enam mingit tähtsust, pigem saame majja sissetoodavate materjalidega mõjutada õhu kvaliteeti ning üleüldist sisekliimat, mis mõne inimese jaoks on ehk olulisemgi,” lisas Valge.

“Energia tootmine on oluliselt kallim kui kokkuhoid,” ütles passiivmajaliidu esindaja, Tartu Ülikooli spetsialist Kristo Kalbe. “Passiivmaja kontseptsiooni alus on kokkuhoid. Ulatuslik päikese­elektripaneelide paigaldamine võib kokkuvõttes olla oluliselt kallim kui tõhusate akende kasutamine ning soojustuse lisamine,” lisas ta.

Päikesepaneelid välisseinte ega akende pinnatemperatuuri ei muuda, seega jääb ruumi sisekliima aspekt, mis on passiivmja metoodikas olulisel kohal, katmata.

Tartu majale paigaldatakse küll päikesepaneelid, aga need ei ole passiivmaja kontseptsiooni järgi kohustuslikud. “Kui need ära võtta, jääb maja ikkagi passiivmajaks,” ütles Kalbe.

“Passiivmaja metoodika juures on esmatähtis täpsus,” rõhutas ta. Lähtudes täpsetest andmetest, saab ka täpse tulemuse. Tähtis on korrektne arvutusmetoodika maja energiatõhususe arvestamisel. “Vastasel juhul pole numbril alust,” ütles Kalbe ja lisas, et kogu projekt on vaja hoolikalt läbi mõelda ja planeerida.

Arvestada tuleb ka sellega, kuidas lähestikku asuvad puud päikesekiirgust takistavad. Tark päikeseenergia kasutamine, soojapidavad aknad, õhupidavus ja maja paiknemine ilmakaarte suhtes on olulisemad mõjurid, mis määravad, kui energiatõhus maja tuleb.

Oluline on, kuidas konkreetsed lahendused koos töötavad. Väikese soojusjuhtivusega klaas ja aknaraam muudavad akna radiaatoriks, lai ja suure soojusjuhtivusega aknaraam võib aga kaasa tuua märkimisväärse kütteenergiavajaduse tõusu. “Tugevalt soovituslik on eelistada aknaraame, millel on väike soojusjuhtivus ja kitsas profiil, et väheneks soojuskadu ja suureneks päikeselt lisanduva energia hulk,” ütles Kalbe.

Passiivmaja mugavuskriteeriumi täitmine nõuab klaaspaketiga samal tasemel aknaraami kasutamist, et erinevate pindade temperatuurid oleks võimalikult sarnased. Klaaspaketi ja aknaraami soojustehnilised omadused peavad vastama passiivmaja metoodikale. “Vastasel juhul, kui passiivmaja kontseptsiooni kuulub lihtne küttesüsteem, mis tähendab, et akende all ei pruugita kasutada küttekehi, jahtub akna pind liialt ning tekib kondensvee oht,” viitas Kalbe niiskuseprobleemile.

Passiivmaja siseviimistluses on hea kasutada mineraalmaterjale, et ruumis oleks termaal­massi. “Kui päike ja küttesüsteem on ruumi üles kütnud, on oluline, et soe kiirgus  jõuaks seintesse,” ütles looduslikke viimistlusmaterjale tootva Safran OÜ esindaja Tarmo Tamm.

Kui seinad on kerged, ei toimu soojuse akumuleerumist. Ehk tegelikult ei ole soojust millegi sisse “laadida”.

Õigest materjalist siseseinad soodustavad säästmist. “Siseseinad võiksid olla suure soojusmahtuvuse ja -juhtivusega, võimaldades energiat kergelt sisse võtta ja vajadusel kergelt loovutada,” soovitas Tamm. Savi teeb seda tema sõnul mineraalsetest materjalidest kõige kiiremini. Samuti reguleerib see hästi niiskust, mis on oluline ruumisisese õhuniiskuse regulatsiooni jaoks.

“Võrreldes betooniga suudab see salvestada sama palju vett, aga savi teeb seda kohutavalt kiiresti,” selgitas Tamm. Seetõttu on oluline valida õige värv, et see saviga krohvitud seina kiiret imamist ei takistaks.

“Looduslike materjalide füüsiliste omaduste ja füüsikaseaduste arukas kasutamine võimaldab ruumi sisekliimat nupuvajutuseta muuta,” ütles Tamm.

Kahe esimese passiivmaja põhierinevus seisneb selles, et Põlva hoone on kavandatud tootma seda energiahulka, mida hoone vajab, samas Tartumaa maja puhul oli eesmärk näidata nn lihtsat passiivmaja, mis vastab Eesti miinimumnõuetele.

Põlva hoone valmis kohapeal, Tartumaa hoone välispiire on valmistatud tehases tasaelementidena, mis kiirendas oluliselt hoone püstitust.

Tartu maja radiaatorid tarvitavad elektrit. Mõlema hoone ventilatsioonisüsteemi ruumisisene lahendus on põhimõtteliselt sama. Erineb ventilatsiooniseadme eelküte ehk külmumiskaitse.

Mõlemal juhul on kasutusel soojusvahetid – radiaatorid, mis paiknevad enne ventilatsiooniseadet sissetõmbetorustikus. “Tartu passiivmajas köetakse radiaatorit elektriga, aga Põlvas on selleks maasse kaevatud torustik, kus ringlev vee ja glükooli segu pumbatakse läbi radiaatori,” selgitas Kalbe. “Lisaenergiat Põlva maja soojusvahetile ei anta – kogu soojus võetakse pinnasest,” lisas ta.

Põlva hoone puhul võib erisusena välja tuua ka seinakütte – küttetorustik paikneb seinas savikrohvi all. Esineb ka muid väiksemaid erinevusi tehnosüsteemides.

Arhitektuuris on erinevus hoonete liigendatuses pinnamoega. Põlvas lõikub osa hoonest pinnasesse ehk seal on osaline keldrikorrus. Lisaks on Põlvas elutoa kohal kõrge õhuruum ning köögi kõrval talveaed. “Need aspektid lisasid väljakutseid hoone projekteerimisel ja ehitusel, mis nõudsid erilahenduste kasutamist,” rääkis Kalbe.

Ka siseviimistluses kasutatud materjalid on erinevad: Põlva majas on suures osas kasutatud savi, Tartus aga on rõhk lubjal. “Tartu maja puhul kasutame siseviimistlusel rohkem lupja, mille kõrge PH tõttu ei taha hallitusseened selle külge hästi jääda. Seega on lubi hea materjal nendele inimestele, kellel on probleeme sissehingatava õhuga,” ütles Safran OÜ esindaja Tarmo Tamm.

“Põlva passiivmaja eesmärk oli selgelt luua õpi­protsess ja anda esimene kogemus selle ehituses osalenud ettevõtetele. Sellega on seotud palju kaudseid kulutusi, mistõttu hoone puhast ehitusmaksumust, millega saaks luua võrdlusi, praegu ei saagi öelda. Seda saab teha järgnevatel hoonetega,” ütles Tartu Ülikooli teadlane Kristo Kalbe.

Võtmed kätte aastaga

Projekteerijaga suhtlemisest kuni valmimise hetkeni läheb umbes aasta. Prognoosi järgi kestab maja püstitus paar kuud. Ettevalmistuste peale võib aga kuluda 5–6 kuud. Samuti võtab aega spetsiaalsete seinapaneelide tootmine, Tartu maja puhul läks sellele kuu aega.Täpselt sama projekti järgi uue maja ehitamise puhul kiireneks paneelide tootmine, sest projekteerimise osa on tehtud. Kuna aga passiivmaja üks edukuse võtmeid on täpsus, siis iga väiksemgi muudatus projektis tähendab, et kõik detailid on vaja üle vaadata.

 

 

Tartumaal Õssu külas valmivas kahekorruselises ühepere­elamus on kasulikku pinda 152 m². Võrdluseks, esimese passiivmaja pind Põlvas on 285 m².Põlvas asuva Kuldar Leisi maja projekti tegid maailma ühed tuntumad passiivmajade arhitektid, austerlased Georg ja Martha Reinberg. “Sellest majast rääkides võib öelda, et tegemist on tipptasemel passiivmajaga, Tartu hoone on mõnevõrra tagasihoidlikum ja lihtsam arendus,” ütles mõlema ehituse projektijuhtimist teinud Sense OÜ juhatuse liige Margus Valge.Tartu hoone projekti koostas Sense OÜ arhitekt Eneli Markvart, energeetiline kontseptsioon on välja töötatud koostöös Tartu Ülikooli energiatõhusa ehituse tuumiklaboriga.

 

 

 

Positiivne mõju tervisele

Reena Pärnpuu, Ober-Hausi kinnisvaraspetsialistPassiivmaja üks olulisi positiivseid asjaolusid on sõltumatus energiaturust. Investeeringu kasulikkust tunneb maja soetaja juba esimesel talvel – iga ostja nägu läheb naerule, kui elamu küttele tehtud kulutusi naabri kuludega võrdleb.Pikemas perspektiivis mõjutab investeeringu kasulikkust kindlasti see, et elamu remondi- ja hoolduskulud on väiksemad. Hoone tarindid ei akumuleeri niiskust ja ühtlase sisekliima tingimustes ei teki siseruumides niiskuskahjustusi, mida tuleks likvideerida.Samuti on sellise elamu müügihind ka aastate pärast järelturul kõrgem analoogsest tavamajast.Rahalise kasu kõrval aga ei saa unustada positiivset mõju tervisele – allergiavaba keskkonda ja kontrollitud kvaliteediga sisekliimat tuleks hinnata enam kui võimalikku rahalist kasu.Passiivmaja kõige suurem pluss on kahtlemata mugav ja muretu elukeskkond, aasta läbi valitseb ühtlane temperatuur. Suvisel ajal ei lähe ruumid üleliia palavaks ja seetõttu ei ole vaja õhku jahutada, talvel vajab aga minimaalselt lisaenergiat kütmiseks.Oluline on, et sellises majas pole vaja muret tunda ruumide tuulutamise ega ka liigse või puuduliku õhuniiskuse pärast – meeldiv, kontrollitud sisekliima on kvaliteetse passiivmaja lahutamatu osa.Erinevus seisneb hoone planeerimise etapis tehtavates arvestustes ja väga hoolikas energia­bilansi koostamises – kõik andmed peavad vastama tegelikkusele ning arvestustes ei tohi esineda vigu. Muidugi pööratakse väga suurt tähelepanu ehitustööde kvaliteedile – päädib ju kontroll rõhu­testiga elamus, mis näitab selgesti instituudi kehtestatud kriteeriumitele vastavust.Turul on tekkinud olukord, kus passiivmaja nimetuse all võib müügipakkumiste hulgast leida väga erinevatele kriteeriumitele vastavaid ja erineva kvaliteediga elamuid.Kahtlemata annab väljastatav sertifikaat ostjale kindluse, et tegemist on kontrollitud kvaliteediga ja kõigile passiivmajale kehtestatud normatiividele vastavalt ehitatud elumajaga.

Passiivmaja pole ainuke standard

Marek Strandberg, TTÜ teadlane ja Sirbi teadustoimetajaKindlasti on vajalikud madala ja nullenergiakuluga hooned. See on lausa möödapääsmatu. Iseasi, kas sellise eesmärgi jaoks on passivmaja standard ainuõige või pigem siiski üks võimalus.Maailmas on ka teisi säästlike hoonete rajamise standardeid. Eestis algatas oma säästliku renoveerimise standardi loomise kliima ja energiaagentuur koostöös Soome Sitraga.Nüüdseks on Darmstadtis paiknev passiivmajainstituut selle standardi kommertsialiseerinud. Selgituseks: passiivmaja (passive house) on tegelikult toitestandard ja kaubamärk, mille alt turustatakse teatud reeglite alusel sertifitseeritud materjalidest ja seadmetest koostatud hooneid, millele saab teha ka energiakulude arvutusi vastavate arvutustabelitega. See on üks viis luua energiasäästlikke hooneid.Nagu iga tööstusstandard, on ka passiivmaja standard kaup ja selle standardi kasutamise ja oma toodete mahutamise eest selle standardi raamidesse tuleb tasuda.Passiivmaja standardi ainus miinus on asjaolu, et tegemist pole täielikult füüsikalisel mudelil põhineva hindamisstandardiga, mille tõttu ei pruugi näidatud energiatõhusus alati just sel moel ilmneda.Passiivmaja energiakulude arvutusprogramm PHPP on nn lähendusmudel, mis annab kiireid tulemusi ja mille arvutusmeetodid on mõneski aspektis mõõdukalt ebatäpsed, kuid annavad enam-vähem sobilikke tulemusi ja on iseenesest ju kindlasti paremad kui lihtsalt n-ö arhitekti kõhutunde järgi toimides.PHPP eelis on suhteliselt soodne hind (mõnisada eurot).Füüsikaline mudel lähtub termodünaamika ja muude füüsikaseaduste alusel n-ö asjade algusest ning selle kasutamisel võetakse aluseks hoone faktiline konstruktsioon, seevastu kui PHPP tegeleb hoone elementidega. Tegemist on samas esimese ja jätkuvalt tõhusa reeglite ja põhimõtete kogumiga, mille rakendamine viib igal juhul energiasäästlike hoonete loomiseni.

 

 

 

Passiivmaja kontseptsioon

Võimalikult kompaktne vorm. Odavam ehitada ja energiatõhusam.Tähtis on hoone orientatsioon ilmakaarte suhtes.Päikeseenergia kasutus. Suured aknad lõunaseinal, põhjasein väheste akendega. Suviselt kõrge päikese mõju takistab terrassi katus.Õhupidavus. Elementide liitekohad ja nurgad teibitakse spetsiaalse ajas ja füüsilistele pingutustele vastupidava teibiga.Soojuskao vähendamiseks kasutatakse kolmekordset klaaspaketti ja kitsaid aknaraame. Võimalikult väikesed külmasillad.Ventilatsioonisüsteem soojustagastusega.

 

 

 

Euroopa esimene passiivmaja ehitati Darmstadtis 1980. aastal.USA-s on levinud energiatõhusate hoonete standard green-building. Samas ei vasta see oma kvaliteedilt passiivmaja standarditele.Passive house on Euroopas kehtiv hoone energiatõhusust kajastav standard. Peamised koolkonnad asuvad Saksamaal, Austrias ja Rootsis.Passiivmajale on kehtestatud kindlad nõuded, näiteks aastane kütte- ja jahutusvajadus ei tohi olla üle 15 kW/m². Hoone energia­vajadus ei tohi aastas ületada 120 kW/m².