Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Millele mõelda lepingu sõlmimisel?
Ikka ja jälle juhtub, et lepingupooltel tekivad eri arvamused selles, mida, millal või kuidas üks pool tegema peab või vastupidi – tegema ei peagi.
Eri arvamused võivad viia vaidluseni, mis võib kesta pikalt, viia pooled kohtusse, tuua kaasa kulude kandmise vajaduse jne. Probleemolukordi oleks hea vältida, või kui see võimalikuks ei osutu, oleks kasulik teada, kuidas tekkinud olukorras toimida.
Lepingulist suhet võib vaadelda kui protsessi, mille eri etapid nõuavad erinevat käitumist. Lepinguga on seotud mitmed asjaolud, mis kipuvad esialgu tagaplaanile jääma, aga on tegelikult tähtsad. Lepingu sõlmimise eel – ja ka siis, kui leping on juba täitmisel – võiks arvestada allpool toodud punktidega.
Kui partner lepingut rikub
Kui lepingupartner on mõnd kohustust rikkunud, tasuks võimalikult ruttu ning hoolikalt läbi mõelda, mida, miks, millal ja kuidas ma peaksin tegema või tegemata jätma. Arusaam, et aega on, võib olla petlik. Oma positsiooni kujundamisel tasub silmas pidada, et teie tehtavad sammud on omavahel seotud, mistõttu tasuks oma kavandatavad toimingud kaardistada. Käigu A tegemisel tuleks ette teada ka järgmiste võimalike käikudega seonduv. Tõsi, teise poole käitumine või mõni objektiivne põhjus võib kaasa tuua vajaduse paikapandu ümber mängida.
Fikseerimine. Võib olla vajalik rikkumisolukorra ja sellega seonduvate faktiliste asjaolude kiire ning täielik dokumenteerimine – nt asjaolude täpne loetlemine või kirjeldamine, pildistamine ning filmimine. Olukord võib kiirelt muutuda, seetõttu võib viivitamine fikseerimist raskendada või selle võimatuks muuta. Vajadusel tasuks kaasata tunnistajad.
Käsitlemine. Lepingut rikkunud poolelt tasuks esimesel võimalusel küsida kirjalikku selgitust tekkinud olukorra kohta, esitades kõik vajalikud küsimused. Rikkuja ärakuulamisest võite saada teavet, mis võib lihtsustada olukorrale lahenduse leidmist. Rikkumisolukorda käsitlegu üks ja seesama pädev isik. Vastasel juhul võivad tekkida möödarääkimised ning vastuolud.Asjassepuutuvad e-kirjad võiksid olla välja trükitud, et need paremini säiliks. Kirja, nt mõne päringu, ettepaneku või nõude, saatmine võib olla põhjendatud nn väärtkirjana, millega saab saadetu sisu fikseerida.Endapoolsed esitused, nt millegi nõudmine, peaksid olema konkreetsed, vastuoludeta ning sihikindlad, samuti õigeaegsed.
Õiguskaitse. Sõltub olukorrast, kas kohe alguses kasutada mõnd õiguskaitsevahendit. Selle kasutamine ei pea ka alati olema n-ö äärmuslik. Esialgu võib piisata mõõdukast lähenemisest – nõutakse küll lepingu täitmist, ent antakse aega kohustuse täitmiseks. See aitab ära hoida näiteks olukorra, kus kohtumenetluses asub kohus seisukohale, et lepingu ülesütlemine ei olnud lubatud, vaid enne tulnuks anda täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks.Eelkirjeldatu aitab olukorras selgusele jõuda, aga ka tõendusmaterjali koguda. Viimasele tuginedes vastaspoole n-ö fakti ette panek võib aidata saavutada olukorra, kus rikkuja mõistab, et pole mõtet rikkumist eitada või otsida vabandusi, vaid kohtu vältimiseks on mõttekam teise poolega kokkuleppele jõuda.
Tasub teada
Enne lepingu sõlmimist
Eeltöö1. mõtle põhjalikult läbi oma lepingulised eesmärgid, mida ja mis ajaks soovid saavutada, kuidas soovid sihile jõuda, mida selleks kõigeks vajad jne. 2. kogu infot võimaliku lepingupartneri kohta – kes on esindamiseks õigustatud isik, millised on vaatlusaluse isiku majandusnäitajad, kas vastav asi on ikka just selle isiku omandis vms –hoidmaks ära ebameeldivaid tagajärgi. Ära häbene küsida endale tähtsaid asju otse võimalikult tulevaselt lepingupoolelt (paludes nt esindajale väljastatud volikirja esitamist). 3. Jälgi, kellega asju ajad. Asjaajamisele õigustamata isikuga võib järgneda õigustatud isiku heakskiit, kuid seda ei pruugi tulla, nii võib seni tehtu osutuda mõttetuks. 4. Tee kogu eeltöö ära lepingueelsete läbirääkimiste algushetkeks, et seejärel alustada lepingutingimustes kokkuleppimise faasi (kuigi lepingu sõlmimiseni ei pruugita jõuda).
Lepingueelsed läbirääkimised5. Ära suru alla ega ignoreeri võimaliku tulevase lepingupartneri tahet lepingu sisu kujundamisel. Hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetest tulenevalt peaks isikul olema võimalik esitada põhjendatud vastuväiteid teise poole soovitava kohta ning pakkuda välja oma tingimusi, neid vajadusel põhjendades. Enda tugevama positsiooni ärakasutamine võib kaasa tuua olukorra, kus teatud tingimustes on küll kokku lepitud, kuid hiljem järeldatakse, et vastavalt hea usu põhimõttele on need vastuvõetamatud. Sellisel juhul aktualiseerub mõnes õigusaktis sätestatu, ent see ei pruugi olla selline, mida lepingupool tegelikult soovis ning milles võinuks ka kokku leppida. 6. Pea läbirääkimisi vähemalt teatud osas kirjalikult, et sellega seonduvat saaks hiljem tuvastada. E-kirjad võiks välja trükkida, sest arvutirike võib muuta olulise info kättesaamatuks. Kirjalikkus on tähtis ka seetõttu, et teha kindlaks, kas üks asjaosaline sai tegelikult mõjutada teise poole väljapakutud tingimuste sisu. Kui selgub, et tegemist oli tüüptingimustega lepinguga, võib kerkida küsimus sellest, kas mõni tingimus on tühine, kuivõrd üht lepingupoolt on ebamõistlikult kahjustatud.7. Anna tõest infot asjaolude kohta, mille vastu saab teisel poolel olla äratuntav oluline huvi.8. Ära ole pahauskne, kogudes nt infot teise isiku kohta, kuid mitte soovides lepingu sõlmimiseni jõuda. Pahausksus (k.a saadud teabe kasutamine teabeandnu vastu ning enda huvides) võib kaasa tuua pahauskselt käitunud isiku vastutuse.9. Vasta konkreetselt ja viivitamata esitatud pakkumusele, vastasel juhul võidakse sind vääralt mõista.10. Lepi kokku kõiges vajalikus, hilisem lepingu muutmine eeldab üldjuhul teise lepingupoole nõustumust, mida ei pruugi saada.11. Arvesta kehtivate õigusnormidega. Kuigi lepingu sisu on paljuski lepingupoolte kujundada, võib olla õigusnorme, milliste sisust teisiti kokkuleppimine pole lubatud.
Lepingu vormistamine
1. sõlmi soovituslikult kirjalikus vormis. See tagab suurema selguse ning kindluse ja aitab ka kõrvalistel isikutel lihtsamini mõista, milline oli lepingupoolte tegelik tahe (kui peaks näiteks tekkima hiljem vaidlus lepingu sisu üle).2. Jälgi, et kõik poolele vajalik (kes, millal, kus, kuidas, mida, millises ulatuses jne) leiaks kajastamist. See on olulisem kui lepingu pikkus.3. Sõnasta leping selgelt, täpselt ja vastuoludeta.4. Ära häbene midagi pikemat lahti kirjutada, sellega välistad hilisemad võimalikud tõlgenduslikud vaidlused. Lepingu sõnastus olgu pigem detailsem, kui et see jääb üldsõnaliseks.5. Väldi lünki lepingutingimustes. Tingimused peaksid olema kõikide võimalike olukordade jaoks, mis võivad lepingu täitmisel tekkida. Nende ettenägemine, olukordade n-ö läbimängimine on lepingu sõlmimise juures üks raskemaid ülesandeid. Vastasel juhul “täidetakse” lüngad mõne õigusakti põhjal. Mõnes seaduses fikseeritu ei pruugi lepingupoolele sobida – enda kujundatu olnuks soodsam.6. Jälgi, et leping oleks süsteemne. Läbivalt tuleks kasutada neidsamu mõisteid ning väljendeid.7. Kujunda tekst just selle konkreetse suhte jaoks, nn lepingupõhjad ei pruugi kasutamiseks sobida.8. Kahtluse korral täpsusta või sõnasta ümber. Kui ise ei pruugi mõnest lepingu lausest aru saada või on sama probleem teise poole esindajal, siis tasuks kohe see koht üle täpsustada, vajadusel mõni lause teisiti sõnastada.Kui leping on sõlmitud ja täitmisel, ei ole enam kohane avaldada, et sain sellest punktist aru just selliselt (võimalik, et eksisin varem). 9. Ära looda liigselt usaldusele. Oma lepingupartnerit tuleb teatavalt usaldada, kuid ei maksaks jääda lootma arusaamale, et kuna me millestki rääkisime, siis küll see selliselt ka realiseerub (kuigi lepingu tekstis pole selle kohta sõnagi).