Ehitus. Ehitussektor surve all

“Peatöövõtjate rohkus hoiab praegu ehitushinda lõpptarbija peos kinni,” nimetas ehitusfirma Maru Ehitus juhatuse esimees Tõnu Kull peapõhjuse, miks klient pole viimase poole kuni aasta jooksul hinnatõusu eriti tajunud. Tiheda konkurentsi tõttu on Kulli arvates praeguseks paljud ettevõtjad oma marginaalidest loobunud. Pakkumistes kasutatakse mõnikord omahinnast väiksemaid numbreid lootuses, et hiljem õnnestub sisendite pealt kuidagi kokku hoida. “See on tõenäoliselt suurim mõjur, mis on hoidnud hinda lõpptarbija jaoks paigal,” ütles Kull.

Ehitusmaterjalitootja ASi TMB osaniku ja nõukogu liikme Vallot Manguse sõnul on erinevate kulukomponentide hind viimastel aastatel tõusnud erinevalt. Tootja seisukohalt on tema sõnul suurima hüppe teinud energiakulu. Kasvanud on ka tööjõukulu. Kõige vähem on tõusnud materjali hind. “Kokkuvõttes: komponentide hinnad on tõusnud, järelikult saab väita, et ka ehituse omahind tõusis,” lisas Mangus.

Tööjõukulud masueelsel tasemel. Hausers Grupp OÜ juhatuse esimees Madis Mägi meenutas, et pärast 2008. aastat, kui turuhinnad olid tipus, kukkusid statistika järgi kõige rohkem just tööjõukulud – suurusjärgus 40%. Alates 2010. aastast praeguseni on ehitajate palgad aga tõusnud, ja seda samuti 40%. “Sisuliselt oleme tagasi 2008. aastas,” kõneles Mägi. Tema hinnangul on ehitussektoris praegu just tööjõukulud kõige rohkem kasvanud.

“Ligi aasta tagasi rääkisin ühe müüriladujast alltöövõtjaga,” meenutas Mägi. “Tookord küsis ta tööraha 12 eurot ruutmeetri eest, 2013. aasta kevadel oli hind aga 18 eurot ruutmeeter.” Peatöövõtja küsimusele, kas tõesti on poole aastaga hinnad kasvanud 50%, vastas müürimees, et kui varem sai ta mingil määral kokku hoida maksude pealt, siis praeguseks teeb maksuamet nii head tööd, et see lihtsalt pole enam võimalik. Ka eurole üleminek ja energiahindade tõus on töö teinud – elu on läinud kallimaks. “Loogiline on, et vaesest ehitustöölisest ei olegi midagi oodata,” ütles Mägi, “tema tahab ka normaalset palka saada, ka Eestis.”

“Vaevalt ehitushind järgmise 12 kuu jooksul tõuseb,” ennustas Mägi. “Ei panustaks sellele.” Ühe põhjusena nimetas ta mahtude vähenemist riigihangetes, mis 2014. aastal arvatavasti ka juhtub. Kui maht väheneb, on tõenäoline, et hinnad üles ei lähe. “Võimalik, et jäävad paigale,” ütles Mägi, “või mõnes töölõigus isegi kukuvad.”

Samas oli Tõnis Kull Maru Ehitusest kindel, et sisendihinnad jätkavad kasvu: “Ei usu, et need võiksid langeda,” ütles ta ja lisas: “Pigem tõusevad stabiilselt.” Seega on oodata nii konkurentsi kui ka ehituse omahinna tõusu.

Transpordikulud löövad jalad alt. Et Eestis on konkurents tihe juba nüüd, nõustus ka betoon­elementide tootja Mangus. “Siseturu vajadused on võimsustega kaetud kolmekordselt,” selgitas ta. Põhjuseks viimastel aastatel ettevõtjate tehtud märkimisväärsed investeeringud oma äri arendusse, mille tõttu on ka tootlikkus kõvasti kasvanud.

“Tartust Tallinna ei anna paljusid betoon­elemente transpordikulude tõttu väga vedada,” kurtis Mangus. “Küll aga annab vedada Malmösse, Stockholmi ja kaugemale,” lisas ta. “Sinna eksportides on võimalik transpordikulu hinna sisse panna ja müüa natuke parema hinnaga,” selgitas Mangus ja lisas, et siseturul ei saa küsida seda hinda, mis on jätkusuutliku äritegevuse tagamiseks vajalik.

Tulevikku vaadates oli Mangus siiski positiivne. “Prognoosime siseturu kasvu, kui eksporditurud toetavad.” Mullu oli TMB peamine eksporditurg Rootsi, kuhu läks 55% ettevõtte kogumüügist. Eksport Soome kahanes 11%ni ja Norrasse läks 2%. Ettevõttel on tehas ka Riias, mille töö on siiani olnud ainult Rootsi turule suunatud. Samas on Manguse sõnul TMB vaikselt alustamas müüki ka Läti siseturule ning ehitab Läti tehasele laiendust.

Tõnu Kulli arvates on võrreldes 2008.–2009 aastaga toimunud oluline muutus just see, et nii tootjad kui ka ehitajad on leidnud välisturgudel koostööpartnereid. “Need kanalid on praeguseks nii hästi sisse töötatud, et müük toimub ladusalt ja kiiresti ja see on täiesti reaalne alternatiiv olukorras, kus koduturul tööd ei ole,” leidis Kull. Aastal 2008 aga polnud see väga levinud ning kui ühel hetkel tekkis auk, polnud midagi teha, ja hinnad lasti alla väga kiiresti. “Praegu on väga raske ette kujutada, et see võiks uuesti juhtuda,” lisas ta. Ettevõtjad on äri ülesehitamise käigus mõelnud ka riskide hajutamisele.

Tööd tehakse seal, kus seda on. Töötamine välismaal ei ole omane ainult Eesti ehitajatele. Kulli sõnul kohtus ta ligi pool aastat tagasi ühe Hispaania suurema ehitusfirma esindajaga, kelle aastakäive oli 6 miljardit eurot. Küsimusele, kui palju tööd firma vahetult Hispaanias teeb, vastas hispaanlane, et pole kodumaal kaks aastat ühtegi tööotsa saanud. “Põhimõtteliselt kogu 6 miljardit saadi välisturult!” imestas Kull.

Maru Ehituse juhi arvates on tänane olukord see, et mitte ainult ehitustöölised, vaid ka projektijuhid peavad olema mobiilsed ja liikuvad. “Vajalik on valmisolek liikuda Euroopasse ja ka mujale, kui kodus tööd ei ole,” arvas Kull. Tema sõnul on eestlased mingil määral paremas olukorras võrreldes Läti ja Leeduga, sest meil on hea laevaühendus Soome-Rootsiga ja vähemalt nädalavahetuseks saab koju tulla. Lätist ja Leedust minnakse üldjuhul välismaale tööle pikemateks perioodideks.

Kvalifitseeritud tööjõudu raske leida

“Põhiprobleem, mida praegu siin näeme, on vähekvalifitseeritud tööjõud,” ütles Hausers Grupp OÜ juhatuse esimees Madis Mägi. Näitena tõi ta juhtumi, kus üks projektijuht proovis sel aastal saata müüritööde hinnapäringu 48 ettevõttesse. Kõik olid toimivad müüriladujad. Vastuse sai ta ainult neljalt firmalt.“Loomulikult, kui need kõik 48 veel läbi helistada, siis saab kokku ehk kaheksa pakkumist või veidi rohkem,” ütles Mägi. Tema arvates näitab olukord, et Eestis on kvalifitseeritud tööjõudu suhteliselt vähe.“Riigihanked saavad küll 10–15 ja ehk ka rohkem pakkujat, aga väljaspool seda on peatöövõtjana sama arvu pakkumisi saada – isegi sellise lihtsa töö puhul nagu müüriladumine – peaaegu võimatu,” arvas Mägi. Ta oletas, et suuremate ettevõtete seis on ehk parem, sest nende kaubamärk on tuntum.“Kui siseturgu on vähe ja plaan vaadata üle piiri, siis seal oodatakse kindlasti spetsialiste,” rõhutas ASi TMB osanik ja nõukogu liige Vallot Mangus. Tema sõnul on peatöövõtjaid ja projektijuhte neil endal piisavalt ja ehk selles valdkonnas ei ole tõenäoliselt ka tööjõukulude hinnavahe väga suur. “Aga häid spetsialiste, nagu on paljudes montaažifirmades Eestis ja Lätis, on vaja,” ütles ta.Manguse sõnul on Rootsis praegu ligi 70% välistööjõud. “See on just see pool, kes teevad n-ö käe betooniseks või tsemendiseks – neid vajatakse,” kõneles Mangus ja rõhutas, et üle piiri minnes on spetsialiseerumine oluline. Eestis praegu veel mitte nii väga. Seega on oluline, et ettevõtjal oleksid vastavad sertifikaadid, ka tööohutuse kohta. “Siis on ka üle piiri parem minna,” ütles ta. “Vaadatakse sind ikkagi natuke parema pilguga.” Ta lisas, et ka Eesti turul võib tööohutusnõuete järgimine olla müügiargument.

Spetsialiseerumine Eestis keeruline

Ehitusettevõtjate hinnangul ei ole Eestis tasuv spetsialiseeruda väikesteks kitsa suunitlusega ehitusbrigaadideks – sellistel on raske ellu jääda. Suuremal ettevõttel, kes mitmes valdkonnas tegutseb, on konkurentsieelis.“Põhikompetents peaks siiski olema kas tootmine või projekteerimine,” arvas ehitusfirma Maru Ehitus juhatuse esimees Tõnu Kull. Siis saab sinna juurde liita ja arendada.“Meil on selleks näiteks praegu projekteerimine, betoonitööd ja teras,” selgitas ta. “Nii on munad mitmes korvis.”Kulli arvates saab hakkama ka siis, kui on väga tugev kompetents põhivaldkonnas, kuid peatöövõtjaid on palju.