Õigused on kasutatud auto ostja poole kaldu

Nii nagu vanajumal andis meile Euroopa kõige karmimad toiduainetööstuse sanitaarnormid, on küsitavusi ja mõtlemisainet küllaga ka regulatsioonides, mis käivad tehingute kohta kasutatud sõidukitega. Tõsi, tarbijakaitse ei tööta regulatsioone välja, vaid valvab nende täitmist, ent taas kord näib, et meil on kalduvus asjadega üle pingutada.

Igasuguste õigustega kaasnevad ka kohustused. On normaalne, et omandiga seotud õigused ja kohustused on üldjuhul omanikul. Kasutatud sõiduki müüjat on aga praeguste regulatsioonide kohaselt õnnistatud kaheaastase pretensiooni esitamise õigusega, mis on kasutatud asja soetanud isikul selle müüja suhtes. Kus Euroopas kohtame veel sellist lähenemist? Vastus on, et mitte kusagil. Olukord on sedavõrd totram, et täna on paljudel uutel sõidukitel samuti (vaid) kaheaastane tootjagarantii.

Uue auto puhul on kaheaastane garantii mõistlik. Kuid praeguse korra järgi võib tarbija esitada ka näiteks aasta ja üksteist kuud tagasi soetatud kasutatud auto kohta müüjale pretensiooni – et midagi läks katki ja nüüd tahaks hüvitist saada. Kusjuures sellise olukorra lahendamiseks puudub meil praegu piisav regulatsioon ning küsimuse klaarimise tehnika jääb puhtalt müüja ja ostja vahel otsustada.

Ostja kui tulevase omaniku teavitamine. Autoturu korrastamise eesmärk on see, et tarbijal on võimalik saada kasutatud sõiduki kohta igakülgset ausat ja adekvaatset infot. Sellisel juhul on igati õiguspärane eeldada, et tarbija oleks samavõrd teadlik ka sellest, et omanikuna tekivad tal ühtlasi kohustused. Ning et kasutatud sõiduki omanikuna on eelkõige siiski temal kui omanikul vältimatult vaja prognoosida kulutusi sõiduki nõuetekohase tehnilise seisukorra tagamiseks. Mitte loota sellele, et see mis sõidab ja liigub, üldsegi ei kulu.