Avame sisulise debati riigivõla eesmärgi teemal

Ses mõttes võib meie tänane seisukoht  –  tervitada eilses lehes välja öeldud Tallinki suuromaniku Ain Hanschmidti mõtet kaaluda riigivõlakirjade väljastamist, mida saaksid osta meie pensionifondid – olla kõrvalekalle üldpõhimõtetest. Seetõttu selgitame, miks ei tasuks riigi laenu teemat üles võtvaid inimesi Stenbockis kohe põmmpeadeks nimetada.

Mis probleemid meil siis on? Esiteks, Eesti elanike elatustaseme vahe jõukama Lääne-­Euroopaga ei vähene, majanduskasv on nullilähedane. Samal ajal elanikkond vananeb ja inimeste väljaränne suureneb, mis tähendab nii atraktiivsuse kadumist investorite jaoks kui ka suurenevat koormust ühe maksumaksja kohta riigieelarve nn määratud kulutuste, sh pensionide maksmisele. Eesti inimeste vara seisab pankades jõude ja kaotab väärtust, meie välismaale paigutatud pensioniraha teenib Euroopa pea väiksemat tootlust. Miks ei võiks Eesti elanik riigile raha laenata, saades selle eest vastu parema tootluse ja projektid ühiskonnas, mis muudavad siin elamise atraktiivsemaks nii tavainimsele kui ka investorile.

Laenamisele on esitatud vastuargument, et see oleks Pandora laeka avamine, mis paneks protsessi lumepallina veerema. Sellele saaks vastu, kui vaataks iga riigilaenu äriprojektina, millel kindel eesmärk ja tasuvusaeg.

Äripäeva toimetus pole kindlasti see tark, kes ütleb, et kasutame laenuraha näiteks õpetajate palgatõusuks, lennuühenduste doteerimiseks Tallinnaga, välistööjõu ligimeelitamisprogrammi, Eesti noorte välisülikoolidesse saatmiseks (koos hilisema nõudega ikka tulevik mõneks ajaks Eestiga siduda), mõne transpordisõlme ehitamiseks, mis kiirendaks kaupade liikumist, või paneme laenuraha mõnda viiendasse kohta ja Eesti majanduskasv kohe kiirenebki ning elanike heaolu paraneb samuti.

Targad pead, tulge kokku. Kuid selleks võikski ettevõtjatest, analüüsivõimega inimestest ja nutikamatest loomeinimestest kokku panna tarkade klubi, kes reastaks investeerimisprojektid, hindaks nende tasuvust ja mõttekust ning pakuks konkreetsed variandid valitsusele välja.

Vaatame ja mõtleme koos, kas tasub jäärapäiselt laenuvõtmise võimalust ja kasu eitada. Vaatame, kas on võimalik Eestit atraktiivsemaks muuta nii meie enda elanikele kui ka investoritele.

Samuti võib vastuargumendina väita, et riigil on veel vara laenu võtta, sest viie või kümne aasta pärast on seda palju enam juba lihtsalt pensionikassa miinuse katmiseks vaja.

Osalt õige, kuid laenu abiga on ehk võimalik seda miinust vähendada. On see siis pensionifondide tootluse parandamisega või mõne investeeringu tegemisel, mis majanduskasvu ja sisemajandust ja seeläbi ka sotsiaalmaksu laekumist kasvataksid.

Kolmas vastuargument laenuvõtmisele – me pärandaksime oma võlad järeltulevatele põlvedele. Tegelikult pärandaksime käsi istumise all hoides hoopis probleemid järeltulevatele põlvedele.

Kui Eestis on juba alla 400 000 maksumaksja, siis on atraktiivsuse suurendamise võimalusi veel vähem kui praegu. Rohkem kui võlga heal, ühiskondlikult laiapõhjalise toetuse saanud eesmärgil peaksime kartma tulevatele põlvedele pärandada kesist majanduskeskkonda.