Muudame riigihanked päriselt läbipaistvaks

Alustada tuleks seaduse nimetusest. Esiteks ei korralda hankeid nimetatud seaduse tähenduses mitte ainult riigiasutused, aga ka kohalikud omavalitsused, sihtasutused ja avaliku osalusega eraettevõtjad (sh osaühingud ja aktsiaseltsid). Teiseks on väljend “riigihange” ka keeleliselt kohmakas (hangitavaks objektiks ei ole riik, nagu seebihanke korral hangitakse seepi). Kolmandaks oleks hea, kui seaduse pealkiri peegeldaks seaduse mõtet. Demokraatlikes riikides korraldatakse avalikku raha kasutavate asutuste hankeid avalikult. Seda protseduuri reguleerivat seadust nimetatakse muu hulgas avalike hangete seaduseks ja vastavaid hankeid avalikeks hangeteks. Eesti on üks väheseid riike Euroopas, kus nimetatud seaduses puudub sõna “avalik”.

Seaduse sisu tuleks vormiga kokku viia. Hanked peavad muutuma avalikuks ja läbipaistvaks. Valitsuse korruptsioonivastases strateegias aastateks 2013–2020 on märgitud, et riigihanked on suure hulga avaliku raha ja otsustajate kaalutlusõiguse tõttu üks kõige korruptsiooniohtlikumaid valdkondi. Korruptsiooni saaks vähendada  hangete läbipaistvamaks muutmisega. Kahjuks tähendab läbipaistvus selle dokumendi kontekstis peamiselt juurdepääsu lihtsustamist riigihanke alusdokumentidele (hanketeade, hankedokumendid). See on aga juba praegu lihtne, ja sellega läbipaistvus piirdubki.

Alates 2007. aastast, kui jõustus riigihangete seaduses säte, mis kuulutas kõik esitatud pakkumused konfidentsiaalseks (isegi pakutavate toodete hinnad), on kogu hankeprotseduur kaetud saladuselooriga. Üldsusel on õigus teada ainult pakkumuse kogumaksumust, mis saadakse eri artiklite summeerimise teel.

Asi ei ole ainult selles, et näiteks hangitava tualettpaberi, printeri või seebi hind on konfidentsiaalne (kui pakkuja väidetav ärisaladus) – konfidentsiaalne on ka kogu pakkumuste info. Kuigi riigihangete seaduse eesmärk on tagada hankija raha läbipaistev, otstarbekas ja säästlik kasutamine, isikute võrdne kohtlemine ja olemasolevate konkurentsitingimuste efektiivne ärakasutamine riigihankel, siis hankes kohaldatav pakkumuste käsitlemise protseduur seda põhimõtet ei toeta.

Rootsis ja Soomes on reegel, et hankedokumentides on eraldi peatükk “Pakkumuste avalikkus”, milles tuletatakse pakkujatele meelde, et pakkumused on pärast pakkumuste avamist teistele pakkujatele ja pärast hankelepingu sõlmimist avalikud kõigile huvilistele. Neis riikides on mingi pakkumuse osa konfidentsiaalseks liigitamine erandlik. Eestis on seevastu reegel, et seadusest tulenevalt on pakkumus konfidentsiaalne. Tegelikult on salajased ka pakkuja kvalifikatsiooni puudutavad dokumendid (mis seaduse järgi ei peaks konfidentsiaalsed olema), kui pakkuja ise need konfidentsiaalseks ehk ärisaladust sisaldavaks kuulutab.

Avalikustama ei peaks andmeid, mis puudutavad riigisaladust, delikaatseid isikuandmeid või pakkuja ärisaladust konkurentsiseaduse mõistes, aga ega viimaseid ka hangetes üldjuhul ei nõuta. Kui ka nõutakse, siis väga spetsiifiliste hangete korral. Info, mida saab vabalt äri­registrist, pakkuja veebilehelt või tooteetiketilt, ei ole kvalifitseeritav ärisaladusena.

Pakkumused peaksid avalikud olema korruptsiooniohu vähendamiseks. Võimalik ei peaks olema nn suunatud hange, millega pakkumuste avalikkuse korral tõenäoliselt ei riskitaks.

Teiseks, praegu võib edukaks osutuda sobimatu ja hiljem lisakulutusi nõudev pakkumus, pakkumuste avalikkuse korral oleks see välistatud konkurentidest professionaalide järelevalve tõttu. Kolmandaks, säiliks ühiskondlik järelevalve hankelepingu täitmise üle. Praegusel juhul ei teatagi, mida edukas pakkuja pakkus ja lubas. Ei ole kahjuks harvad juhud, kus hankega seotud toetavaid tegevusi (hooldus, garantii­remont, abivahendid) pakuti alguses tasuta, aga hiljem müüakse. Neljandaks, väheneks vaiete hulk riigihangete vaidlustuskomisjonile ja seetõttu kulgeksid hanked ladusamalt. Viiendaks, aeg oleks viia seadus vastavusse Euroopa Liidu hanke­direktiividega, mille üks põhimõtetest on pakkumuste läbipaistvus, mis soodustab ausat konkurentsi ja tagab seeläbi eduka riigihanke.