Puhkepäev. Talveõhtu hämaras Chicagos

Hõbelusika konkursi eripäraks on see, et konkureerivad ainult need söögi-joogikohad, kes ise selleks soovi on avaldanud. Hindajateks on vabatahtlikud asjaarmastajad ehk tavalised kliendid.

Meie teisel parimate restoranide konkursil, TOP 50 söögikoha väljaselgitamisel hindavad restorane toitlustuse professionaalid ja toiduajakirjanikud, külastades kõiki valimiskünnise ületanud söögikohti. Selles nimekirjas on restoranid-kohvikud-pubid segiläbi. Täpsustan – võiksid olla, aga ükski pubi pole esimese viiekümne hulka kunagi sattunud.

Kuna Hõbelusikal konkureerivad söögi-joogikohad mitmes alamkategoorias, on ka pubidel ja baaridel võimalus äravalituks saada.

Üllatav praevalik. Et parimas pubis on palju häid õllesid ja et neid ka serveerida osatakse, selle üle pole põhjust imestada. Valisime välja ühe šotlase ja ühe belglase: Belhaven McCallums Stout Beer ja Lindemansi Kriek, mitte just haruldused, kuid meie oludes siiski harvaesinevad nähtused mõlemad. Kummalgi sobilik klaas ja sobiv temperatuur – mida ühest õllest veel tahta.

Lisaks heale õllele saime veel ka maitsvad praed, selleks ei osanud valmis olla. Minu ettekujutuses on üks tõeline pubiroog lihane, rasvane ja kartuline. Et kui mehepoeg õlle kõrvale ka midagi tahedat tahab, siis saagu sellest ikka kõht pilgeni täis. Chicago toidud olid aga pigem restorani- kui pubistiilis. Muidugi olid õlle- ja napsikõrvaseks küüslauguleivad, kanatiivad ja juustupulgad, aga peale nende ka lõhemarjakorvikesed ja krevetisuupisted. Ja milline praevalik – ei ühtegi seakarbonaadi ega hapukapsast! Siga oli küll, aga sisefileena. Sibulamarmelaadi, ubade ja pastinaagikrõpsuga.

Oli ka kala: lõhet nagunii, seda on igal pool, aga veel ka siiga. Siiafilee oli väga täpselt kuumust saanud, polnud ülearu praetud – see oleks hea saavutus ka nooblimatele restoranidele. Teine järele proovitud praad, ahjulammas, oli ka maitsev. Sellel oli nii mahlakust kui ka tekstuuri, lisandid olid hoolega valitud ja valmistatud. Pealegi nägid mõlemad road välja väga kaunid.

Kesine teenindus. Lähemalt uurima hakates selgus, et Chicago ise ennast pubiks ei peagi, koduleheküljel tutvustab ta end kui baar-restoran ja Facebookis kui kohvik, baar ja grill. Lisaks veel muusikakoht – igal õhtul on kavas elav muusika. Mine võta siis kinni, mis see hämarusse varjunud ajatute nahkdiivanitega koht siis tegelikult on. Muusikuid ei jõudnud meie küll ära oodata, oli laupäev ja nemad alustasid alles pool üksteist.

Teenindusest on raske rääkida, see oli suhteliselt napp. Alguses pidime päris tükk aega ootama, enne kui meid märgati ja taganurgas vaba laud kätte juhatati. Siis paluti meil leti juurde tellima minna – selles tagumises lauas polevat lauateenindust ette nähtudki. Letitagune tütarlaps oli väga kraps, pani soovid kirja, pistis õlleklaasid kiiresti pihku ja tahtis raha kohe kätte saada. Nii et teeninduse järgi oleks siiski rohkem tegemist nagu baari või söökla kui restoraniga. Praed siiski lauda toodi, neile ei pidanud ise järele minema.

Veel parimaid, kes jaanuari lõpus Hõbelusikate vääriliseks kuulutati: parim restoran, ka parim gurmeerestoran ja parim hotellirestoran on Tchaikovsky; parim kohvik Werner, parim baar Butterfly Lounge, parim külarestoran Roos, parima veinikaardiga restoran Dominic, parim etniline restoran Chedi, parima teenindusega restoran Leib Resto ja Aed, parima peakokaga restoran Cru.

 

Chicago 1933

Aadress: Aia 3, TallinnTelefon: 627 1266Avatud: E–T 12–00, K–N 12–01, R 12–03, L 14–03, P 14–00

Hinnang: 18toit 8teenindus 6interjöör 4

põhiroogade hinnad:12,40–19,70 eurot