Eestlased juhivad isiklikke riskifonde

Investeerimisasjatundjad peavad investeeringuks ja säästudeks pigem selliseid rahapaigutusi, mille eesmärk on kas positiivse rahavoo genereerimine (investeering peaks andma regulaarset tulu) või peaks teenima kapitali kasvult (varasid müües). Eluase viib raha pigem välja, kui toob sisse. Kui eluase on investeering, siis kuidas kujutate ette selle realiseerimist? Müüa see maha ja kolida kuuse alla elama või soetada väiksem eluase?

Kaudselt öeldes on meil popp laenurahaga investeeringu soetamine, kus elatakse sees ja mis viib raha välja (laenuintressid ja laenu tagasimaksed), lisaks kommunaalkulud. Korter on ka amortiseeruv vara, mis vajab aeg-ajalt remonti – selleks peab raha leidma. See on ülikõrge riskikontsentratsiooniga (pea kõik munad ühes korvis) spekulatsioon (laenurahaga). See on nagu riskifond (hedge fund).

Eluaseme ostmine laenuga ei sarnane mitte investeeringuga, vaid järelmaksuga tarbimisega, kus n arvu maksete järel kuulub vara täielikult ostjale. Alternatiiv eluaseme ostmisele on selle üürimine, mis ei pruugi elamiseks olla mõistlikum lahendus kui korteri ostmine.

Teine lemmikrahapaigutuskoht on hoius ja raha arvelduskontol. Ei saa just öelda, et see oleks väga tulus idee. Keskmiselt on hoius tootnud alates 1997. aastast 3,7% aastas, aga viimastel aastatel tundub selline tootlus hoiustes raskesti saavutatav. Tallinna börs on sel ajal tootnud keskmiselt 9% aastas, kuid inimese kohta on Eesti börsiettevõtete aktsiaid vaid 83 eurot.

Kes on mänginud Cash Flow mängu, kus alustatakse rattas tormamist, omades eluaset ja muid kulusid, need teavad, et oma kodu pole kindlasti mitte investeering, vaid koht, mis viib raha välja. Muidugi, kusagil peab elama.

Kindlasti on aga investeering lisakinnisvara, mida kellelegi teisele välja üüritakse.