Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Raiume rohkem, kaitseme paremini
Metsa majandamise tuleviku peamine küsimus seisneb ohustatud liikide elupaikade kaitsmises.
10% Eesti metsadest on range kaitse all ja kolmandikku riigi omanduses olevast metsamaast ei majandata. Kuid see ei taga veel metsade elurikkuse säilimist. Elurikkuse kaitsega peab arvestama kõikides metsades, nii rangelt kaitstavais kui ka majandatavates. Metsa elurikkus ei tohi inimtegevuse tulemusel kannatada.
Paraku on vähene see teadmine, kuidas raietegevus ühe või teise liigi elu tegelikult mõjutab. Eestis elutsevaid looma-, linnu-, taime- ja teisi liike, kelle seisund on halb või ohustatud, loetakse kokku sadades.
Teaduspõhine metsandus. Lähitulevikus saab võtmeküsimuseks see, kas suudame leida viisid, kuidas majandada metsa nii, et seal säiliks metsa elurikkus ning ohustatud liigid ja elupaigad oleksid kaitstud.
Sellele teadmisele tuginedes saame võtta kaitse alla tõepoolest looduse mitmekesisuse seisukohast väärtuslikke alasid ja kasutada majandamisvõtteid, mis meie loodusele isikupäraste liikide elupaiku parandavad ning juurde loovad.
Kui suudame arendada teaduspõhist metsandust, võime metsa tema elurikkust ohustamata raiuda praegusega võrreldes ka kaks korda rohkem. Muidugi tuleb maharaiutud metsa asemele kasvama panna uus. Metsatagavara ajutine vähenemine on paratamatu, küpset metsa on vahel rohkem, vahel vähem. Kuid nii rikkad, et metsa kasutult seisma jätta, me ilmselt siiski ei ole.