Peidetud lollus  või lapsik rahajagamine

See sõltub väga palju partnerite paindlikkusest ja eesmärkidest. Kui teistel on hoopis viiendajärgulised eesmärgid, tihti sotsiaalselt kontraproduktiivsed, kui neil on igal aastal kümnete ja sadade miljonite eurode väärtuses lisataotlusi, mis rahuldavad ainult mingisuguseid ametkondlikke huve – et osta midagi, tõstamidagi –, siis see on fokuseerimata programm. Uue valitsusega ei ole me küll veel eelarveprotsessis kuigi kaugele jõudnud, aga kui nii läheb, nagu läbirääkijad läbirääkimiste käigus lubasid, siis me saame selle eelarve kokku.

Raha läheb lihtsalt muudele asjadele. Vana valitsuse probleem oli see, et oldi  ametkondlikult kivistunud ja istuti oma rahakottide ja soodustuste otsas. Ega siis minu erakond ei olnud see pool, kes mind tüütas nende sadade miljonitega iga eelarve puhul. Ma olen sellest viisakas vormis ka varem märku andnud, aga arvati, et ma räägin tühja juttu.

Eelarve on nii suur, kui ta on. Valikute ruum ei ole lõputu, aga ta on tunduvalt suurem, kui ta oli eelmises valitsuses poliitilistel põhjustel.

Need ei ole lubadused. See on plaan. See lubaduste sõna tuleb ära unustada. Lubadused on valimistele mineku programmis. Me teeme ju kõik selle aasta jooksul ära ja te saate seda kontrollida. Kui ei tee, siis oleme tõesti kokku leppinud ebareaalsetes asjades.

Juukseid ma ei kitku kunagi, nurgast nurka käin küll tihti, see on õige. Ja mitte ainult kabinetis ei vaeva mind need küsimused, mul pole selline amet, kus ainult kabinetis mõeldakse.

Ma ei öelnud seda mitte selle (praeguse – toim) võimuliidu kohta, vaid põhimõtte kohta. Selle kohta, kui südamega võtab rahandusminister rahandust ja kui paksu nahaga on ta kõigi pideva halvustamise ja kriitika suhtes. Meil on olnud rahandusministreid, kellele see amet on olnud lihtsalt üks poliitiline positsioon. Mina nende hulka ei kuulu, mulle on rahandus südameasi. Ta on nagu infrastruktuur või, kui soovite, hügieen, mis võimaldab teha riigis vajalikke asju.

No mis te sildistate. Ma võin ju ajakirjaniku käest ka küsida solvavaid küsimusi. Kas te kuulate või deklareerite? Praegu te annate mulle iseloomustusi.

Ma ei ole kunagi olnud puhas liberaal. Ma olen olnud liberaalne konservatiiv ja rahandusasjades olen ma alati olnud hästi põhimõtteline, olen siiamaani. Kui meie ees on koalitsioonipartner ja meie enda soovid, siis mina tagan, et need viiakse matemaatiliselt, rahanduslikult kooskõlla. Praegune kriitika on selline, et "lubadused", plaan on ilma katteta, katted ei kõlba, mitte kusagilt ei tohi raha võtta, ühtegi maksu ei tohi koguda. Sellise kriitika peale kehitan ma õlgu.

Ma tundsin ennast erakordselt halvasti 2010. aasta lõpus, kui äsjased ühised võitlused kriisiolukorras olid järsku ununenud ja tehti struktuurselt täiesti idiootlikke ettepanekuid ja anti lubadusi. Järsku oli maaomand suur sotsiaalprobleem, järsku oli vaja kõrgharidust jagada tasuta, kuigi alles äsja räägiti, et tasuta kõrgharidust ei saa olla.

Ma ju räägin. Ega rahandusministril on ju pingeid kogu aeg. Struktuurses mõttes on sellised peidetud lollused palju vastikumad kui lihtsalt inimestele või lastele toetuse maksmine. See, et tasuta jagatakse asju, mis näiliselt nagu ei maksa, või siis kui aastaid kritiseeritakse, justkui sotsiaalminister oleks süüdi selles, et pensionikulud kasvavad – need asjad häirisid mind palju rohkem kui lihtne ja lapselik sularaha andmine lastega peredele, kui sinna on juurde kirjutatud vajaduspõhine element. Selgelt on kirjas kulu riigile, kulu maksumaksjale. Aga peidetud struktuursed valed iseenda ees lähevad ühiskonnale kallimaks. Nad ei ole eelarves mustvalgel kirjas, aga nendest tekkivad probleemid kuhjuvad.

Kui ma saaks üksi teha koalitsioonileppeid, teeks ma neid oluliselt teistmoodi.