Väärt ehitusmaterjal valmib prügist

Ain Alvela, Kristi Malmberg 27. aprill 2014, 07:32

Üleilmse tooraine- ja energiapuuduse tingimustes on järjest enam päevakorda tõusmas igapäevaelu tulemusena tekkivate jäätmete taaskasutamise vajadus.

Eestis on kätte jõudnud olukord, mida mõned oraaklid juba kümmekond aastat tagasi prognoosisid – meie suhteliselt konstantse aastase olmejäätmete koguse üle käib tööstus- ja energeetikafirmade vahel tihe rebimine. Mis muidugi annab lootust, et kaugel pole seegi aeg, kui kodanikust jäätmetekitaja ei pea prügifirmadele nende äraveo eest enam sentigi maksma.

Kuigi olmejäätmete põletamine elektri ja soojuse koostootmisjaamades on viimasel ajal hakanud jäätmetest sekundaarset toorainet või lausa valmistooteid valmistavatelt ettevõtetelt toorainet ehk siis pakendeid ning kile- ja plastijäätmeid n-ö eest ära tõmbama, on siiski ka kodumaa tööstusmaastikul kanda kinnitanud mõned uuendusmeelsed tootjad, kes jäätmetele uut elu andes neist mitmesuguseid vajalikke tooteid hakanud valmistama. Kes keskendub sekundaarse tooraine valmistamisele, kes kasutusvalmis lõpptoodangule.

Tooraineks sobib igasugune puhas plast

Kesk-Eestis Mäos asuv plastijäätmete ümbertöötlemisega tegelev OÜ Rexest Grupp kasutab oma tootainena näiteks tekkekohal liigiti kogutud pakendijäätmeid – plasti, kartongi, paberit, viimasel ajal on huvi üles näidatud ka põllumajanduses kasutatava plasti ümbertöötlemise vastu. 2009. aastal loodud ettevõtte juhatuse liige Aivo Käsnar kinnitas, et plastijäätmed on nende töötlemisele keskendunud ettevõtetele kindlasti väärtuslik tooraine, mis teeb jäätmed nende valdajale ka positiivse hinnaga kaubaks. Ja kui neid jäätmeid on töötlejale piisav hulk, kui need jäätmed ei vaja enam olulisel määral puhastamist-sorteerimist, ollakse nende eest juba ka peale maksma. See puudutab ka rohket kõneainet pakkunud põllumajandusplasti jäätmeid, mis pooleteise aasta eest liigitati pakendijäätmete kategooriast probleemsete jäätmete sekka. Plastijäätmete töötlejale pole aga vahet, kuidas täpselt ühte või teist kilesorti nimetatakse, temale on oluline materjali struktuur, keemiline koostis ja selle puhtus.

Tooraine saab PlastRexi kaubamärgi alla toodangut turustav Rexest peaasjalikult Väätsa prügilast, vajalik kraam on sorteeritud kas tekkekohas kodudes-kontorites või Väätsal kohapeal. Sorteerimislindile läheb juba eelsorditud pakendijääde, millest omakorda võetakse eraldi välja plastpakend, kilekotid, kartong jmt.

Tootmises kasutab Rexest tehnoloogiat, mis võimaldab kasutada ja ümber töödelda erinevat tüüpi plastikuid, ettevõtte toodang läheb peamiselt ekspordiks, firma plastikujäätmete käitlemise tehas paikneb Väätsa prügila territooriumil ning ehitusmaterjalide tootmine Mäos.

Eestis vähe jäätmete ümbertöötlemisvõimsust

OÜ Väätsa Prügila juhatuse liige Aivar Lõhmus selgitas, et kogu sellise prügi, mis ringlussevõtust erinevatel põhjustel välja jääb, saab põhimõtteliselt põletada, mis iseenesest ka taaskasutus, kuigi n-ö madalama kategooriaga. Siiski kipub oluline osa ka tooraineks sobivast jäätmevoost viimasel ajal just põletusahjudesse suunduma. Väätsal asub ka Iru elektrijaama põletamisele mineva prügi vaheladu, energiaettevõtte n-ö strateegiline varu. Klassikalisel viisil ladestamisele läheb Väätsal praegu 10–15 % sissetulevatest jäätmetest.

Lõhmus on siiski seda meelt, et praegune jäätmepoliitika soosib pigem jäätmete põletamist. Ta näeb selles ohtu tekkekohal prügisorteerimise tõhususele, sest kui inimestes kinnistub arusaam, et sorteerimisel pole suuremat mõtet, kõik läheb niikuinii ühteviisi katlasse, siis kaob ka keskkonnateadlikkusel rajanev motivatsioon majapidamises ülejäävaid totsikuid erinevatesse prügikottidesse jaotada.

"Pakendijäätmed peaks inimene saama ära anda tasuta. Praegu aga on sorteerimine nigelavõitu, sageli lohakas, sest maksma peab ju ikka, sorteerid sa või mitte," rääkis Lõhmus. "Väätsa prügila ei suuda praegu tagada selliseid kvaliteetseid sorteeritud jäätmete tarnekoguseid, mida ootavad näiteks India, Malaisia ja Hiina ümbertöötlejad. Eestis on ümbertöötlemisvõimsus üldse väga väike. Sellepärast läheb näiteks ka suur osa paberist ja kartongist jäätmekütuseks."

Ka Aivo Käsnar kinnitas, et jäätmeid ümbertöötlevatele või jäätmetooret kasutavatele ettevõtetele ei anna maksupoliitika ega mingi muu riiklik hoob mingeid eeliseid teiste tööstusettevõtete ees, olgugi, et 100% nende toorainest võivad moodustada jäätmed.

"Meile on vaja, et meile vajalik tooraine – plasti- ja kilejäätmed – oleksid juba eelnevalt sorteeritud, näiteks kodudes," märkis Käsnar. "Kogu segaolmejäätmete sorteerimine kas meil või kusagil tehases oleks üüratult kallis ja majanduslikult ebatasuv."

Ta leiab, et mõttekas oleks, kui pakendiringluse süsteemi toimimise maksaks kinni pakendite turulepaiskaja, st kaupade tootja, kes need rohkesse plasti laseb pakkida.

Plastrex – kaua kestev materjal

2012. aastal keskkonnasõbraliku ettevõtte tootekategooria võitjaks kroonitud Rexesti toodang koosneb erineva profiiliga laudadest ja postidest, millel avar kasutusala ehitusmaterjalina – alates laste liivakastidest ja pargipinkidest, lõpetades müratõkkeseinte, terrasside ja treppide ning hobulatrite ehitamiseni. Lauad valmivad survetöötluse tehnoloogiaga ekstrudeerimisprotssis, pressvormides kuumutatakse plastimassi temperatuurini kuni 200 kraadi, masinatel on vesijahutus. Võimalik on valmistada erineva värvitooniga laudu, kusjuures mingit hilisemat kasutajapoolset pinnatöötlust pärast paigaldamist see materjal enam ei vaja. Tehase kuutoodang küünib praegu saja tonnini, tänavune toodangu maht peaks ületama juba tuhande tonni piiri. Lisaks tegeldakse Rexestis ka oma tootmisprotsessi patenteerimisega.

Käsnari sõnul pole plastlaudu mõtet võrrelda puidust valmistatud laudadega. Asi läheks liialt keeruliseks ja spetsiifiliseks, alates erinevast erikaalust, lõpetades erineva tulekindlusega. Tegemist on lihtsalt sedavõrd erinevate materjalidega, millel, tõsi küll, mõned kasutusalad kattuvad. Praegu on Rexestis tootmises viie erineva profiiliga laudu, keskmiselt kaalub meetripikkune lauajupp 3,5 kg, mahuliselt võttes, siis kaalub üks kuupmeeter poorset plastmaterjali alla tonni. Seega on plast puidust üksjagu raskem. Käsnar kinnitas, et igasugune analoogne saekaatrilaust toode või ehitis tuleks plastlaudadega tehtust oma kaks korda kallim, termotöödeldud puit aga võib koguni kuus korda kallimaks kujuneda. Plastlaudade ruutmeetrihind jääb vahemikku 35–40 eurot.

"Tänaseks on uuringud tõestanud, et meie toodang ei ole mingil moel toksiline, selles ei sisaldu tervisele kahjulikke aineid, seda enam, et me ei kasuta tootmises ohtlikke jäätmeid," kirjeldas Käsnar. "Praegu, kui tooted on välja töötatud, tehnika seadistatud ja tootmisel hoog sees, on meie peamine igapäevatöö osa tooraine hankimisega tegelemine. Ja see ei lõppe enne, kuni jäätmete ümbertöötlemine tuuakse kõrgemal tasemel ebasoosingust välja."

Tema hinnangul saab asi alguse motivatsioonist, iga asja, ka jäätmeid, on võimalik väärtustada, kui seda vaid tahta. Ettevõte müüb oma Plastrexi laudu jooksva meetri põhjal arvestatava hinnakirja alusel.

Rexest Grupi teine juhatuse liige Aarne Saareväli ütles, et ei pea oma ettevõtte toodangut kuidagi häbenema, see on innovatiivne materjal, mis on ohutu, vastupidav ja kasutuskoha suhtes paindlik ning mida selle tõttu ongi eriti heakasutada ilmastikukindlust vajavates rakendustes. Muide, plastlaual on ka väga hea tulekindlus, materjalil on omadus mitte leeki võtta – kriitiline süttimiskuumus on kõrge.

Kui aeg sinnamaale jõuab, et tuleb tegeleda juba kasutuses olnud laudade taaskasutusse suunamisega, siis lubavad Rexesti juhid sellega ka tegelema hakata, midagi võimatut selles Saarevälja sõnul pole.

Ka Saareväli kinnitas, et jäätmete vastuvõtmisel on puhtuse tase otsustav tegur, mille põhjal suunatakse jäätmed kas ringlusse või energiakasutusse. Seega on tema hinnangul kõigile jäätmeliikidele Eestis turgu, iseasi, kas seda turuosa alati osatakse üles leida.

Puhastamine keeruline ja kulukas

Plasti- ja kilejäätmeid sekundaarseks tooraineks – graanuliteks ja helvesteks – töötleva OÜ Eesti Plast tegevjuht Kalevi Paluteder märkis, et kuigi plastil ja kilel on toorainena üsna kõrge väärtus, kehtib see siiski vaid puhta ühetüübilise materjali kohta. Sestap läheb ettevõttes suur aur selle peale, et tehasesse saabuvast küll juba eelsorteeritud plastijäätmest töötlemiseks sobilik kraam saada.

Kõige problemaatilisem jääde on tehase jaoks põllumajandusest tuleva kile jäätmed ning kodumajapidamistest pärinevad poekilekotid. Siiski ollakse ka põllumajandusplasti eest valmis maksma 60–70 eurot tonni eest, eeldusel, et kile on puhastatud ja kokkupressitult pakitud. Samas, läbipaistva, näiteks kaubandusest pärineva kile tonni eest on plastitehas valmis maksma ka 300 ja enam eurot. Ja kui ümbertöötlemisse tulev esmane tooraine on kvaliteetne, saab sellest toota maailmas kõrges hinnas olevat nn teisest tooret, mille tonni eest saab valmistaja küsida juba mitutuhat eurot.

Kilejäätmete tööstuslik puhastusprotsess põhineb kile veest väiksemal erikaalul (suhteline tihedus vee tiheduse suhtes 0,94) – veega täidetud separeerimismahutis peaks raskem ollus põhja vajuma ja kile pinnale jääma. Mineraalseid täiteaineid sisaldav kile, näiteks silopallikile, aga jääb tankis igale poole ringi hõljuma.

"Käitleja juurde jõuab enamasti ebamäärane ollus üksteisega põimunud kilepaanidest, kus sees igasugust sodi. Selle puhastamine – töö, mis tulnuks ära teha jäätme tekkekohas, tuleb nüüd teha meil, sest saastunud materjali ei saa töödelda teiseseks toormeks," selgitab Paluteder. "Me oleme teinekord valmis sellist materjali tasuta vastu võtma, mingit raha aga selle eest maksta ei saa."

Samas nendib Paluteder, et ka põllumajandusplasti materjal on igal juhul taaskasutatav, arvestades selle kile meil müüdavat massi oleks mõeldamatu, et seda ei taaskasutataks.

Kas jäätmed või nn ehe toore?

TTÜ keemia- ja materjalitehnoloogia teaduskonna polümeermaterjalide instituudi tekstiilitehnoloogia õppetooli juhataja, professor Anti Viikna märkis, et probleem on kasutatud kilele ja plastile ümbertöötleja leidmine.

"Materjalide põhinäitajaid saab TTÜ polümeermaterjalide instituudis kõiki määrata. Iga materjal muutub mingil määral pärast ümbertöötlemist," kirjeldas Viikna. "Küsimus on selles, kes tahab seda ümbertöödeldud materjali ja kes saab seda millekski kasutada, samuti see, milliseks kujuneb hind, sest majanduslikku mõttekust silmas pidades peaks sellise materjali hind olema odavam kui n-ö värske materjal. Nii et probleem on rohkem tehniline ja majanduslik, ilmselt on lihtsam ja odavam kasutada värsket toorainet, kui juba kasutuses olnut."

Professor Viikna hindas, et teema on aktuaalne, kuid lisas, et seda ei saa verbaalselt, sisuliste uuringuteta (kogumine, ümbertöötlemine) lahendada. Praegu johtub pakendijäätmete ümbertöötlemise maht ja sellest saadav tulemus ikkagi vaid sellele spetsialiseerunud ettevõtete aktiivsusest ja tahtest rakendada uuendusmeelseid tehnoloogiaid, sh tegeleda ka teadus-arendustööga.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
29. April 2014, 11:16
Otsi:

Ava täpsem otsing