Ettepanek: lubame teisest pensionisambast lahkuda

1990. aastate lõpus tegi Äripäev juhtkirjas ettepaneku muuta II pensionisamba reeglistikku vabamaks, tehes kogumispensionisüsteemiga liitumise kohustuslikuks vaid uutele tööturule sisenejatele. See leidis heakskiitu ning pensionireformiga tegelev komisjon muutis valitsuse esialgset otsust teha II sammas kohustuslikuks kõigile.

Praegu, tosin aastat pärast II samba rakendumist oleks vaja taas II samba reeglistik üle vaadata ja seda just praegu välistatud lahkumist silmas pidades. Miks?

See annaks see inimesele valikuvõimaluse. Teine pensionisammas ei taga arvestatavat lisa­sissetulekut vanaduspõlves – erinevalt  2002 pankade ja investeerimisfondide kihutustöö ajal lubatust, mil esimese aasta jooksul liitus II sambaga üle 200 000 inimese.

Me räägime kümnetest, hea palga korral paarisajast lisaeurost  kuus. Lisaks tuleb arvestada, et II samba riigipoolsed sissemaksed tulevad suuresti inimese I samba arvel ja pole sugugi päriselt riigi kingitus, nagu poliitikutele meeldib rõhutada. See osa tuleb meie makstavast sotsiaalmaksust.

II sambaga liitunutel jääb üle vaid nukralt II samba fondide üsna olematut tootlust ja küllaltki “olevaid” osakute väljalaske­tasu, tagasivõtmistasu ja pensionifondi valitsemistasusid vaadates ohata. Ainus, mida saab teha, on kolm korda aastas fondi vahetada, kuid sellega kaasnevad teenustasud.

Praegu näib, et ainsana võidavad  II sambast pangad. Neile on garanteeritud rahavoog, nad ei pea end kliendile pidevalt tõestama. Kui ei taha, võid ju teise juurde minna, kuid süsteemist välja minna ei saa. Fondide tootlus on üsna ühte auku, see aga ei soosi efektiivsust.

Kuid toimetus ei tahagi kritiseerida mitte niivõrd fondide tootlust, kuivõrd valiku­võimaluse puudumist. Kohustada inimest suunama kogu tema tööpõlve ajaks enda sisse­tulekust 2% projekti, millest talle tulu ei tõuse ja mille mängureegleid ta ei saa muuta, pole õiglane. Me ei kujuta ju ette, et keelaksime inimesel oma kinnisvara müüa, sest “praegu pole õige aeg” ja “sa võid seda hiljem kahetseda”.

Ise teen, ise vastutan. Võib väita, et parem sada lisaeurot kuus pensionipõlves kui mitte sedagi. Et kui võimaldada teha fondi tootlust vaadates emotsiooni pealt võimalus pensionisüsteemist välja astuda, on see tulevikus talle ja kaude ka riigile kahjulik. Siin on küsimus maailmavaates – kas usume, et riik/pensionifond/pank teeb inimese tuleviku kindlustamisel tema raha iga kuu paigutades parema valiku kui inimene ise?

Toimetus arvab, et see ei pruugi nii olla. Inimestele on pähe taotud mantra “Usalda oma raha professionaali kätte”, see tähendab panka. See on mugav ja selle raha haldamise kulu jääb märkamatuks. Kuid tänapäeval ei ole keeruline ise näiteks välisaktsiatesse või indeksifondidesse investeerida. Ka väikeste summade puhul.

Tähelepanuta ei saa jätta ka uue põlvkonna käitumist. Bloomberg refereeris äsja mainekat uuringut, mille kohaselt ei tee 1980. aastail ja hiljem sündinud põlvkond pikaajalisi plaane, kipub tegutsema pigem hiljem kui varem ega tee pensioniea planeerimiseks läbimõeldud analüüse. Kindlasti on nad aga vanemast põlvkonnast rohkem arvestanud võimaluse, aga ka kohustusega ise enda eest lõpuni seista.Lubagem siis seda.