Ametiühingu tugevus näitab juhtkonna nõrkust

Kui ettevõtte ees piketeeritakse plakatitega “Kannatus on katkemas” ja “Meie arvamusega tuleb arvestada”, siis on tegemist kriisiga, mida oleks ilmselt enamatel juhtudel olnud lihtsam ära hoida, kui tagantjärele klattida. Ettevõtte juht võib küll sündmuse põhjuse järele pärivatele ajakirjanikele öelda, et ameti­ühingud ajavad vale juttu, kisuvad tüli ja näevad tonti seal, kus teda ei ole, aga kahju on juba sündinud: avalikku ruumi on jõudnud informatsioon, et selles ettevõttes on töötajad rahulolematud. Sellesse, kas tööandja töötajatele ka päriselt liiga teeb, lai publik enamasti ei süvene.

Kahjulik meediakära. Küll aga jääb meelde selle organisatsiooni nimi, kus töötajad streigi, meeleavalduse või avaliku pöördumise vormis oma õigust taga nõuavad. Tallinki majandustulemuste jälgijale meenuvad paratamatult töötajate streigid ja palgavaidlused. ­Estonian Airi klientide mälusopis on eeldatavasti alles kahe aasta tagune, õnneks tegelikkuseks saamata jäänud streigioht. ERRi ametiühingutegelase ja usaldusisiku Maris Johannese koondamine mõne aasta tagasi pälvis avalikkuses suurt tähelepanu. Ränga usaldamatusfooni kiuste ERRi juhi ametisse jäänud Margus Allikmaal on aga põhjust kartlikult ringi vaadata, kus järgmine tema vastu suunatud pahameelepomm võib plahvatada.

Tänases Äripäevas kajastame Talleggi ameti­ühingute ja juhtkonna vahel konfliktseks käändunud infovahetust. Isegi kui osa töötajate nõudmisi võib tunduda ebaproportsionaalne, näitavad töötajate välja pakutud kollektiivlepingu punktid rahulolematust. Rahulolematusega seotud negatiivsete emotsioonide paiskumist meediaruumi olnuks ettevõtte juhtkonnal kahtlemata kasulik pigem ära hoida. Rahulolematus ei teki päeva-paariga, vimm koguneb vaikselt ja salaja, kuni viimaks prahvatab. Tööandjal on mõistlik vimmal mitte kasvada lasta. Võimeka juhi ja juhtkonnaga ettevõtetes ja organisatsioonides on töötajad rahul.

Kuidas turg toimib. Nii palga kui ka muude tingimuste asjus kokkuleppimisel on manööverdamisruumi alati vähem sellel, kelle vajadus lepingu sõlmimise järele on suurem. Olukorras, kus osas sektorites on karjuv tööjõu puudus, kipub jõu õlg kalduma pigem töövõtja poole. Mida rohkem on töövõtjal valikuvõimalusi, seda enam on tal läbirääkimisruumi ning seda vähem vajab ta ametiühingut. Oma oskustes ja kogemustes veendunud töötaja seisab enda eest ise ning kahepoolsed läbirääkimised mis tahes küsimuses tähendavadki kahepoolset, tööandja ja -võtja kokkulepet. Vaba turu tingimustes on see normaalne olukord. Tööandja ja -võtja on ühe ja sama turu osalised, tööjõu hind kujuneb nõudmise ja pakkumise vahekorras ning vahemehi pole tööandja ja -võtja vahele vaja.

Kui mõne ettevõtte töötajad otsustavad ametiühinguga liituda või rajada ühingu ettevõtte sees, on see märguanne ettevõtte juhtkonnale, et töö tingimused vajavad ülevaatamist, asutusesisene kommunikatsioon parandamist või kollektiivleping sõlmimist. Viimase juures ongi ametiühingute roll kõige suurem. Selle vabatahtliku leppe sõlmimisel on mõtet eelkõige suurtes ettevõtetes, kus ühesugust tööd teeb suur hulk inimesi.