II sambast põgenemine inimese sääste ei suurenda

12 kogumisaasta järel ei saa hinnata pensionisüsteemi, mille tegelik positiivne mõju peaks tekkima pärast 30–40aastast kogumist. Mitu aastat ei saanud inimesed teise sambasse sissemakseid tehagi või said seda teha vaid piiratud mahus. Pealegi olid palgad 12 aastat tagasi praegusega võrreldes kohati 2,5 korda madalamad. Teise sambasse kogunenud sääste tuleb hinnata süsteemi algusaastatel tehtud oluliselt väiksemate sissemaksete valguses.

Kaks tegurit. Esimesest sambast saadavad pensionimaksed sõltuvad suures plaanis kahest tegurist: kõigile pensioniealistele ühesugusest igal aastal riiklikult kehtestatud pensioni baasmäärast (tänavu 135 ­eurot),  ja töötatud aastate jooksul teenitud sissetulekust võrreldes Eesti keskmisega. Selle kohaselt ulatub keskmist palka teeniva ning 12 aastat töötanud inimese esimese samba pension praegu 194 euroni kuus. Inimestel, kes on liitunud kohustusliku kogumispensioni süsteemiga, on see summa ligikaudu 10 euro võrra väiksem, sest osa sotsiaalmaksust on suunatud teise sambasse. Praeguseks on teise sambaga algusaastail liitunud ja keskmist palka teeninud inimesel pensionikontole kogunenud pea 6000 eurot. Teise samba väljamakseid pakkuvad kindlustusseltsid lubavad selle pealt 26–30 euro suurust pensionilisa kuus.

Säästa ei osata. On tervitatav, et madala säästmis- ja investeerimiskultuuri arendamiseks pakutakse välja lahendusi. Nende eesmärk peaks olema suunatud eelkõige säästude suurenemisele. Kui laseme teisest sambast lahkuda, saavutame pigem vastupidise tulemuse.

Vabatahtliku säästmise harjumust enamikul tööealistel kahjuks pole. Seda näitab kas või kolmanda sambaga liitunute väike hulk teise sambaga võrreldes – seda hoolimata tulumaksusoodustusest. Vabatahtlikku pensionisambasse on inimesed kogunud pea 18 korda vähem raha kui kohustuslikku teise sambasse. Ehkki pensionisüsteem on mõeldud kolmesambalisena, ei toimi see nii. Enamiku inimeste ainsaks tegelikuks säästuks on kohustuslik II sammas.