Ettevaatust, ettevõtja: sinu riik ei usalda sind

Märgiline seadus. Äripäeva hinnangul jääb 1000euroste arvete seadus Eesti seadusloome ajalukku ettevõtja ja riigi ebakonstruktiivse vastasseisu teetähisena, olles sel viisil märgilise, negatiivse tähendusega.

Negatiivne on kahtlemata ka seaduse sõnutsi väljaütlemata mõju. Pisiarvete deklareerimise nõudmisega on ettevõtjale öeldud: ­sinu riik ei usalda sind. Ta kontrollib iga ­sinu sammu, sest eeldab, et võid olla petis. Ta ei hooli sellest, et loob sulle avalikkuses petturi kuvandit.

Tagasipööramise võimalust on nüüd juba vähevõitu: president Toomas Hendrik Ilves on seaduse välja kuulutanud, ehkki hulk ettevõtjaid lootis, et ta selgi korral seaduse tagasi lükkab. Väljakuulutamise juurde käis Ilvese väljendatud mure “kohati põhjuseta kahtlustava ja üleoleva suhtumise” pärast ettevõtjasse. Ilmselt polnud tal siiski võimupiiridesse mahtuvat argumenti, miks kosmeetiliselt kohendatud ja juriidiliselt usutavamaks vormitud seadust mitte välja kuulutada.

Seaduseandja ei kuulanud kriitikat. On kahetsetav, et seadusandja jättis suure osa ettevõtlusorganisatsioonide tehtud ettepanekuid ja konstruktiivset kriitikat arvesse võtmata. Mõistlikku põhjendust, miks panna deklareerimiskohustuse piir just 1000 euro peale, pole seadusandjalt tulnud. Pole usutav, et suuri maksupettusi pannakse toime 1000euroste fabritseerimisega – pigem olnuks mõistlik tegutseda rahapesu ja terrorismi tõkestamise seaduses sätestatud 15 000 euro piirmääraga. Sellele on tähelepanu juhtinud kaubandus- ja tööstuskoda. Samuti sellele, et enamik pettusi pannakse toime piiriüleste tehingutega, mille kohta käibedeklaratsiooni lisaga andmeid koguda ei saa.

Koormab ausat ettevõtjat. Omaette küsimus on ka see, kuidas maksuhaldur ise senisest oluliselt suurema infohulgaga toime tuleb. Suurem osa infotöötlusest on arusaadavalt elektrooniline ja automaatne, kuid pettuse avastamine eeldab sageli ikka inimsilma. 1000 euro piir on seatud nii madalale, et petturi otsimine hakkab ositi meenutama nõela otsimist heinakuhjast. Ausat ettevõtjat koormab seadusemuudatus suuresti, aga petiseid ei pruugi endisest paremini kätte saada.

Nii seda kui ka teisi viimase aja maksumuudatusi on saatnud ettevõtjate raevukas vastuseis ning hoolimata kohatisest üle­reageerimisest on see olnud põhjendatud. Toimetus leiab, et maksmata jäetud maksud on tõsine mure, kuid seaduseandja “eesmärk pühendab abinõu” suhtumine ei kanna siin head vilja ei maksulaekumiste paranemise ega konstruktiivse suhtluse mõttes.

Jah, 250–300 miljoni euro suurune käibemaksuauk on pisikese Eesti jaoks liiga suur. Seadusemuudatus tabaks aga probleemi täpsemini, kui ettevõtjate ettepanekuid oleks ­arvesse võetud. Sest tegelikult on eesmärk ju üks: ausalt makstud maksud, see tähendab aus konkurents.