Peaministrivahetus viis Reformierakonna võidule

Ansip skooris suurelt. Valimistulemus tõendab, et Reformierakonna kevadel ette võetud peaministrivahetus osutus edukaks, kuigi kõik ei läinud nii, nagu plaanitud: volinikukohta Andrus Ansipile pärandada tahtnud ja ise tema asemel peaministriks saada soovinud Siim Kallas põgenes tagasi Brüsselisse Reformierakonna ladvikulegi ootamatult. Ent avalikkus neelas Taavi Rõivase panemise peaministriks pärast esimest üllatust kiiresti alla, mis tõendab, et kiire reageerimine on pool võitu ja peaministrivahetus oli hästi ajastatud. Kevadisteks riigikogu valimisteks on Reformierakond hea stardi teinud ja see oli ka nende eesmärk.

Ansipi individuaalne tugev häältesaak on ühelt poolt tunnustus talle kui väga pika staažiga peaministrile, teisalt aga kahtlemata tema parteile. Kaja Kallase tubli tulemuse üle on toimetusel hea meel muu hulgas selle pärast, et ta on vastandunud erakonna nn pealiinile ja avaldanud julgelt oma arvamust muu hulgas Reformierakonnale ebamugavates küsimustes.

Tarandi teine minemine. Individuaalselt teise tulemuse saavutanud Indrek Tarand põlistas end suurparteide vastaste eelistusena. ­Ainult protestihäälteks tema tänavust saaki siiski pidada ei saa – osa valijaid andis eeldatavasti hinnangu tema tööle europarlamendis, osale aga meeldib lihtsalt tema kohati klounaadiga piirnev teravmeelitsemine.

Tänavuses kampaanias jooksis Tarand lõdvalt lati alt läbi, kuid tema teeneks tuleb pidada avatud valimisnimekirju, milleni jõudmine oleks hea ka riigikogu valimistel.

Lauristin päästis sotsid, IRL jäi kahvatuks. Kampaanias kahvatuks jäänud sotsid tõid kastanid tulest välja tänu Marju Lauristinile, kelle tasakaalukus ja argumenteeritus paistis debattides meeldivalt silma. Lauristin valiti suuresti tema isiku, mitte niivõrd partei pärast. Sotside nimekirja tulemus tervikuna jäi aga nõrgaks ja Lauristinita oleksid sotsiaal­demokraadid tõenäoliselt üldse ilma mandaadita jäänud.

Sama kehtib IRLi kohta, kes pressis uute tegijatega pingsalt pildile ja sai heade tavade ­eiramise eest valimisreklaamides palju pragada. Tunne Kelam sai europarlamendis kolmanda ringi alustamiseks hääled küll kokku, kuid partei igatsenuks näha kindlasti paremat tervik­skoori.

IRLi kohalikel valimistel toiminud irriteerimiskampaania europarlamendi valimistel ei töötanud. Eerik-Niiles Krossi täht on horisondi taha vajunud, Anvar Samosti oma ei ole orbiidile tõusnud.

Väike valimisaktiivsus paljastab ükskõiksuse. Pooled Eestist valitud eurosaadikud hakkavad tööle liberaalide ja demokraatide fraktsioonis. See tähendab, et valimiste suur­üllataja Yana Toom alustab Kaja Kallase ja Andrus Ansipiga samas meeskonnas.

Valimisaktiivsuse väikeseks jäämisest on toimetusel muidugi kahju. Peale leiguse ­Euroopa teemadel näitab see ühtlasi seda, et sellal kui parteid ja poliitikast huvitatud avalikkus võtsid europarlamendi valimisi kevadiste riigikogu valimiste eelmänguna, ei pidanud peaaegu kaks kolmandikku vajalikuks üldse mingit seisukohta võtta.