Kristi Lomp: Selver on nagu katselabor

ASi Selver juhatuse liige Kristi Lomp pidas kunagi kaubandust igavavõitu valdkonnaks, ent selles tegutsema asudes selgus, et tegelikult see nii ei ole.

Selveri juhtimine on tema sõnul eriti huvitav kogemus, sest tegu on justkui katselaboriga – eestimaisel jaeketil pole väljastpoolt ette antud kontseptsiooni ega piiranguid, mis tagab vabamad käed eri võimaluste arendamiseks ning katsetamieks.

Pool aastat tagasi valiti neli aastat Selveri müügimeeskonda juhatanud Kristi Lomp Selveri tegevjuhiks.

Kas mäletate esimest omateenitud raha? Kui kõrvale jätta kartulikõplamine ja muud suvised tööd, siis esimeseks korralikuks töökohaks oli teismelisena Keila toidupood. Pakkisin suvevaheajal kuivaineid ja koristasin. Tööharjumuse sain kaasa kodust. Kuidagi on nii kujunenud, et olen praegu samas valdkonnas, millest kunagi rohujuure tasandil alustasin.

Milliseid emotsioone kaupluses töötamine tekitas? Toona tundus kaupluses töötamine huvitav. Hiljem viis elu mind aastateks toitlustamise maailma, mis tundus omakorda kaubandusest palju põnevam.

Taas kaubanduse juurde tagasipöördumine oli üks elu keerulisemaid otsuseid, sest toidupood paistis kõrvalt vaadates suhteliselt kuiva ja igavana. Tegutsema asudes mõistsin, et see pole kaugeltki nii.

Mida Te õppinud olete? Olen õppinud TTÜ  keemiateaduskonnas toidu tootmist ja tootearendust.

Miks selle valiku tegite? Üks lapsepõlves autoriteediks olnud tädi oli selle kooli lõpetanud. Uskusin, et see on hea ja perspektiivikas eriala.

Kas otsuse taga oli ka armastus toidutegemise vastu? See ei olnud kokakool, kuigi õppisime pisut ka toiduvalmistamist. Kool andis eelkõige hea ettevalmistuse toitlustusvaldkonnas töötamiseks.

Mille järgi soovitate tänastel noortel edasiõppimiseks eriala valida? Usun, et noorel võib olla keeruline õiget teed valida. Soovitan õppida seda, mida teha meeldib, et hiljem töö ja hobi siduda. Loomult juhi tüüpi inimene jõuab juhipositsioonini nii ehk naa, aga õppima peab hingelähedast eriala.

Mis peale kooli lõppu sai? Töötasin juba kooli ajal Hesburgeri juhatajana. Sain olla osaline esimese Lasnamäele rajatud kiirsöögirestorani juures.

Töö ise oli tehniliselt lihtne, aga huvitavaks tegi selle juhtimiskogemus. Kaheksateistkümneaastasena hakata tühjalt kohalt restorani juhatama, oli õppimine elust enesest, sest kool oli veel lõpetamata ja kogemused puudusid.

Neli aastat hiljem sai minust Sikupilli Prisma restoranimaailma juhataja. Töötasin seal kolm aastat, olin vahepeal lapsega kodus ja siirdusin siis toitlustuse juurest kaubandusse. Süda hoidis küll restorani poole, aga arenemisruum sai otsa ning tegin mõistusega valiku edasi liikuda.

Minu tänane töö on väga huvitav. Kui Prismas oli kindel ja väljatöötatud kontseptsioon, siis Selver on nagu katselabor. Oleme eestimaine firma, kus arendatakse kõike kohapeal. Põnevust jagub ja töö on huvitav. See on suisa hariduskraadi vääriline töökoht.

Huvitav oli ka Peterburis, kus töötasin kaks aastat. Vene seadused ja vene temperament on ikka hoopis teine maailm.

Mis Teid Venemaa puhul üllatas? Ma ei olnud Venemaa eluga eelnevalt kursis. Polnud aimu, kuhu lähen. Üllatas, kui paljus on nad meist ja soomlastest arenenumad ja ette jõudnud. Peterburis on palju haritlasi ning teadmisi ja tarkust seal jagub.

Positiivseks üllatuseks oli just inimeste intelligentsus, tarkus, positiivsus ja lojaalsus. Valmistusime minnes teiste õpetamiseks, aga saime hoopis ise elukooli. Inimesed teevad seal tööd kirega ja keelteoskusest ei maksa rääkidagi.

Milline juht olete? Sotsiaaltöötajat minust ei saaks. Samas tean, et inimesteta head tulemust ei tee. Olen ära õppinud heas mõttes inimestega manipuleerimise ja näen, et see toob edu. Mulle on omane ka natuke hullumeelsete sihtide seadmine.

Ma ei ole klassikalises mõttes demokraat. Kui otsus on sisuliselt tehtud, siis ei hakka ma kümmet inimest laua taha kutsuma selle üle arutama.

Ma kuulan inimeste hinnanguid. Väikest vastutööd võib järskude muutuste puhul olla, aga öeldakse, et iga tõde läbib enne tunnistamist kolm etappi. Esimeses seda naeruvääristatakse, teises vaieldakse sellele vastu ja kolmandas peetakse seda enesestmõistetavaks.

Inimestel on siiski tohutu tähtsus. Meil oli näide, kus kaupluse juhi vahetus tõi suurele poele 30 protsenti käibe kasvu. Seejärel kordas ta sooritust ka teises poes. Hoian ja väärtustan väga oma meeskonda.

Kuidas Te otsuseid teete, kas kuulate ka kõhutunnet? 90 protsendil juhtudest on mul eelhäälestus otsuse tegemiseks olemas.

Kindlus tekib erinevaid arvamusi ja nüansse kuulates. Otsustada tuleb lõpuks ikkagi üksi või väikeses ringis, sest muudatus ei pruugi olla kõigile meeltmööda. Usaldan oma intuitsiooni. Ka numbrid on head indikaatorid, millest lähtuda.

Mul on õnnestunud olla sellises töökultuuris, kus toimub ülesminek rohujuure tasandilt. Otsuste taga on seega ka mu enda teadmine asjadest. Kui me plaanime kaupluses muudatusi või müügisaali töös ümberkorraldusi, siis on teema minu jaoks tuttav. See teeb otsustamise lihtsamaks ja kiiremaks.

Ettevõtte juhina oman suurt vastutust, mistõttu on loogiline, et ka otsustamise õigus peab olema suur. Teiste tehtud otsuseid ma ellu ei vii, see viib kindla ebaõnnestumiseni.

Millistest iseloomuomadustest Teil juhi töös enim kasu on? Inimlikkusest ja oskusest fookust seada, siht silme ees hoida.

Kas empaatia on kaasasündinud või omandatav oskus? Eks eeldused võiksid ikka olla, aga keskkond ja eeskujud mõjutavad inimese empaatilisust palju. Minu empaatia on kodust kaasa võetud. Mul on tohutult kokkuhoidev perekond. Isalt olen õppinud seda, et sõpru-sugulasi toetades ei jää me kunagi üksi.

Aga mida tahate iseloomus veel parandada?  Olen vahel impulsiivne, küll vähem kui varem. Tasakaalukust võiks mõnes olukorras rohkem olla.

Kas Te olete karjääri planeerinud või mitte? Olen karjääri planeerinud, aga see lõppes suure poe juhatajaks saamisega. Edasi on tulnud kõik loomulikult, ilma planeerimata.

Kas Teil on juhtimises eeskujusid? Eeskujuks on kunagine Prisma juht Liisi Jauho, noor soome naisterahvas, pealt malbe, seest tugev. Ta oli musterjuht ja tema öeldud mõtted on minu jaoks rolli mänginud ka hiljem. Näiteks kui üks juht nimetas oma alluvat rumalaks, siis Liisi katkestas teda, öeldes, et ei taha kunagi alluva kirumist kuulda.

Kui juht nimetab alluvat rumalaks, siis on ta ise veel rumalam, sest on teinud vea kas värbamisel või pole inimest piisavalt koolitatud. Kui alluv ei saa oma tööga hakkama, tasub juhil vaadata peeglisse. Alluvate töö kritiseerimist ma ei talu.

Kas on mõni küsimus, mida Te värbamisel kandidaadilt alati küsite? Osalen Selveri piirkonnajuhtidega kaupluse juhatajate värbamisprotsessis. Oleme veendunud, et kaupluse juhataja on kas kaupluse edu võti või ebaõnnestumise põhjus. Seetõttu hindan rohkem meeskonda sulandumise võimet ja kirje jaekaubanduse vastu kui  haridust, tehnilisi oskusi ja töökogemust. Inimtüüp on valiku puhul väga oluline, inimene peab sobima meeskonda.

Juhtidelt küsin kandideerimisel alati küsimuse seoses tööga müügisaalis. Kui värbame näiteks kaupluse juhatajat, siis küsin, kuidas ettevõttesse tööle tulla tahtvale inimesele tundub, kas kaupluse juhataja aeg-ajalt klienti teenindades pigem tõstab või vähendab enda autoriteeti.

Vastuseid on tulnud erinevaid ja õiget ma ei ütle, sest kavatsen seda küsimust tulevikuski küsida. See vastus näitab kuidas meeskonda suhtutakse ja klientide teenindamist väärtustatakse.

Kas kasvatate juhte organisatsiooni seest või palkate väjast? Eelistan juhiks kasvamist organisatsioonis sees. Meil on see hästi õnnestunud suurtes linnades, kus enamik juhte kasvab välja kaupluse juhataja asetäitjast, müügijuhatajast või kaubakategooria juhist, ka teenindusjuhist või isegi teenindajast.

Alustasime aasta tagasi ka Selveri noore juhi programmiga. Neli noort inimest on poole aasta jooksul käinud läbi kõik kaupluse tasemed ja erinevad protsessid ning aasta teisel poolel on nad tugiüksustes. Sügisest on teekond läbitud ja nad saavad kandideerida Selveri vabadele ametikohtadele.

Selveris töötab pidevalt inimesi, kelle arengut põhjalikuma tähelepanuga jälgitakse ning juhitakse. Nad ei pruugi seda ise teada, et neis nähakse potentsiaalset juhti.

Kas juht määrab ettevõtte näo? Usun küll. Vaadatakse ja võetakse eeskuju.

 

Kristi Lomp

Sündinud 02.08.1976

Haridus1999 TTÜ keemiateaduskond, toidu tootmine ja tootearendus

Ametikäik2000–2004 Prisma Peremarket, restorani juhataja2005–2008 Prisma Peremarket, kaupluse juhataja2008– LLC Prisma, kaubandusdirektor Peterburis2010– Selver, müügi­direktorAlates 2013 Selveri juhatuse liige

 

Sirgjooneline sihtide seadja

Andres Järving, ASi Selver nõukogu esimeesKristi on tahtejõuline. Tunneb kaubandusvaldkonda hästi, tal on ju pikaajaline kogemus Prismas ja Peterburis töötamise ajast. Tal on olemas nii vajalik kogemus kui lisaks ka oma nägemus. Ta tahab tööd teha – põhiülesandeks on Selveri juhtimine ja turuosa kasvatamine.Kristi on üsna sirgjooneline. Hoiab eesmärki kogu aeg silme ees ja ei kaldu kõrvale. Kui on mingi sihi võtnud, siis pürib selle suunas kurssi muutmata, suutes liikuda läbi eri tsüklite.Kristi on tõsine, ta ei ole väga joviaalne. Ta ise ütleb vahel, et ei tea, kuidas nalja tehakse. Tal on huumorimeel olemas küll, aga see ei ole päris tavapärane, ta teeb nalja, ka tõsistel inimestel on omad naljad, aga see on veidi omamoodi.  Võib öelda, et kriitika on tema jaoks tundlik ala, ta kaitseb ennast tugevalt, kui alusetud või mitte nii alusetud süüditused on esitatud. Aga ta on väga motiveeritud asju tegema.Kristi on väga tulemustele orienteeritud ja suudab ka meeskonda mobiliseerida õiges suunas liikuma, et tulemust saavutada. Samas ta diskussiooni ei ava.