Siim Kallas: ma ei kao kuskile

65aastane Reformierakonna asutaja Siim Kallas teatas põhjanaabrite majanduslehele Kauppalehti, et plaanib poliitikaga lõpetada, kuid mitte lõplikult. Ta lubab avalikult esineda ja oma mõtteid jagada, presidendiks kandideerimist ei välista, ettevõtjaks ilmselt ei hakka ning riigikogu töö on tema jaoks ennast juba ammendanud. Ta ei taha olla kellelgi jalus, üritab ajaga kaasas käia ja ennast õigesti positsioneerida.

Kohtun Siim Kallasega Euroopa Komisjoni Eesti esinduses kolmandal korrusel, kust avaneb vaade Rävala puiesteele. Kallas on koha valgel diivanil juba sisse võtnud ja tellinud musta kohvi. Tavaliselt istubki sellel diivanil, kui on külalisi, vahel harva tugitoolis, vastavalt tujule.

Tuju on tal hea.

Ütlesite Kauppalehtile, et plaanite poliitikast lahkuda, miks just Soome väljaandele ja miks just nüüd? Soomes vahetus valitsus, kui mina seal olin. Minu informatsiooni hulgas olid ministrite elulookirjeldused ja vaatasin, et uued ministrid on kõik vähemalt 25 aastat nooremad. Täiesti teine põlvkond, ajad on muutunud. Suurem osa Soome ministritest on elukutselised poliitikud.

Mind on elu aeg poliitika huvitanud, aga hingelt pean ennast ökonomistiks. Majandus ja majanduspoliitika on see, mida ma olen õppinud ja mis mind siiamaani huvitab, olen poolenisti poliitik. Ega ma ei kao kuskile, intervjuusid annan ikkagi ja jään ka kirjutama. Avalikust elust ei kavatse kõrvale tõmbuda.

Mis on tulevikuplaan? Plaani ei ole. Variante on palju, mida teha ja kuhu ennast rakendada. Praegu tuleks ära oodata otsus, kui kaua me ametis oleme. Peaksime olema ametis 1. novembrini, aga eelmine kord läks 9. veebruarini. Siis vaatan, mis edasi saab. Ma ei kavatse kindlasti oma sidemeid Brüsseliga katkestada. Suur tellimus on Ameerikas nende inimeste järele, kes arusaadavalt seletaks, mis Euroopa Liidus toimub, aga Ameerika on kaugel ning elama tahaks tulla Eestisse.

Miks Te tegite nii tähtsa avalduse Soome meedias, mitte Eesti omas? Selles ütluses endas ei ole mingit draamat. Kõik küsivad seda, et kas ma jätkan Euroopa Komisjonis, mina vastan: ei jätka. Siis uuritakse, mis ma edasi hakkan tegema, siis ma vastan: on erinevaid võimalusi. Erasektor oleks ka huvitav, aga ma ei tohi sinna minna enne, kui on 18 kuud möödas. Ma ei ole erasektoris kunagi töötanud, kindlasti on see huvitav. Ma olen ülikoolis loenguid pidanud ja mõtlen tõsiselt sellele, et jagada oma teadmisi noorematele inimestele, kes huvi tunnevad.

Eestis on erakondades toimunud samuti põlvkonnavahetus. Kas Reformierakond on praegu selline nagu algusaastatel? Kindlasti on Reformierakond praegu hoopis teistsugune. Soome sõber ütles mulle, et erakondi on kahte tüüpi: ühed on klubi tüüpi erakonnad ja teised on perekonna tüüpi erakonnad, kus on selge hierarhia ja distsipliin. Kui meie alustasime, siis meil ei olnud hierarhia väga paigas. See oli klubi tüüpi erakond, distsipliiniga oli probleeme.

Praegu on see rohkem toimiv organisatsioon, palju organiseeritum. Võitluslik organisatsoon, seda on näha ka tulemustes – erakond on edukas.

Poliitika tellimus on teistsugune, käibed suurenevad ja marginaalid vähenevad ehk mastaabid suurenevad ja suuri murrangulisi asju teha ei ole. Peab suutma jälgida neid muutusi ja mitte jalgu jääma. Mina ei taha olla kellelgi jalus, üritan ajaga kaasas käia ja ennast õigesti positsioneerida.

Kas õigesti positsioneerimine tähendab ka peaministri kohast loobumist? Kas see oli õige otsus? Muidugi, jah, ikka. Muidugi oli õige. (Hingab raskelt sisse). Eks see asi väärib tagantjärele mõtlemist, aga ma arvan, et läks nii nagu läks. Tulemused ja tagajärjed on paremad.

Eestis on spekuleeritud, et VEB Fondi uurimine oli põhjus, miks pidite loobuma peaministri ametist. Ei, ei vasta tõele. (Kortsutab kulmu). See oligi nii, et sa ühest küljest näed, et sinust saab peaminister ja pühendad pool aega sellele, et tõestada, et sa ei ole kaamel. Oli näha, et avaldatakse vanu asju.

Kui teen otsuse, et hakkan valitsust juhtima, siis on see 25 tundi päevas tööd. Kui pool aega sellest pead kulutama igasuguste süüdistuse tagasilükkamisele, siis lõppude lõpuks ei ole see ju ­ainult minu probleem. Nii ma otsustasin. Mulle on seda palju ette heidetud, et ei oleks pidanud alla andma, aga nii ma tegin ega kahetse. Erakonnal oli ka nii parem.

Ütlesite, et poliitikast päris ära Te ei lähe. Teid on peetud tõenäoliseks presidendiks pärast Toomas Hendrik Ilvese ametiaja lõppemist. Kas selle plaaniga on nüüd samuti ühel pool? Sellega on samasugune asi, et kui annan intervjuu Eesti ajakirjandusele ja küsitakse, kas ma olen huvitatud sellest kohast, kui tulevad valimised, siis iga poliitik vastab, et see asi väärib kaalumist. Sellest tehakse pealkiri: “Kallas on otsustanud kandideerida presidendiks”.

Sinna on palju aega. Otsustamisaeg on 2016 kevadel. Öelda täna, et ma kandideerin presidendiks, ei näita mind mõistlikuna.

Kui oluline projekt on Rail Baltic? Olete mõelnud olla tulevikus seotud selle projektiga, selle nõustamisega? Minu roll on selles olnud väga selge. Minu selle tööaja kõige suurem saavutus on üleeuroopaline transpordivõrgustiku plaan – üheksa koridori. See on suhteliselt jäik, seda muuta on praktiliselt võimatu ning selleks on ka raha olemas. ­ELon otsustanud, et Rail Baltic kuulub ühe kõige tähtsama projektina sellesse võrgustikku.

Kuidas olete rahul Taavi Rõivasega peaministriametis? Ma ei ole otseselt koos temaga töötanud. Ta on erakonnas väga aktiivne olnud. Praegu oleme suhelnud aktiivselt, tal on väga head eeldused saada heaks poliitikuks. Inimesena on ta väga kiire mõtlemisega, mis mulle istub. Tema tõetund alles tuleb – eelarvevaidlused, olukord, kus tuleb keegi vallandada –, need on valusad momendid.

VEB Fondi asja on uuritud umbes kaks aastat, riigikontroll tegi oma raporti ja riigikogu erikomisjon oma. Kas oli Teie jaoks midagi üllatavat? Seal on tohutu informatsioon, mida pole keegi kuulnud ega näinud. Need põhijäreldused, mida ma oma artiklis, intervjuus ja avalduses komisjonile tegin, klapivad. Palju on tegeletud sellega, mis toimus Venemaal, mille vastu mina pole kunagi huvi tundnud – huvitav lugemine.

Komisjon tegi tänuväärset tööd. Kui ma läksin komisjoni, siis olin väga agressiivselt meelestatud, arvasin, et hakatakse esitama seisukohti, mis on valed. Seda ei tehtud.

Teema, mida olete veel vältinud, on R-Hooldus. Mis viis Teid endast välja tol hetkel, kui Äripäeva ajakirjanik Teilt liftis küsis R-Hoolduse kohta? (naerab) Nõrgad närvid, mis seal muud. Ei tohi muutuda emotsionaalseks.

Eesti ei paista oma majanduskasvuga enam Euroopa Liidus silma. Millega peavad ettevõtted tegema? Kui minna ajas 20 aastat tagasi, siis tolleaegsete majanduspoliitika tegijate jaoks oli oluline saada investeeringuid. Me saime ja see tagas majanduskasvu. Investeeringud loovad töökohti.

Riskidest rääkides, siis need, kes mõtlevad täna, et 20 aastat poliitilist karjääri on ees, ja mõtlevad, et ärme riski, sest 20 aasta pärast moodustatakse minu tegevuse uurimiseks komisjon. Investeerimisotsus tähendab ka riskide võtmist.

Lõpetuseks filosoofiline küsimus. Kas olete Eesti üle uhke? Mul on põhjust olla Eesti üle uhke. Euroopas on Eesti maine väga hea. Eestil on innovaatilise riigi maine. Majandus on nagu jalgratas, pead kogu aeg pedaali tallama, muidu kukud külili.