Puhkepäev. Rõve-romantiline Andrus Joonas

Andrus Joonas on meie kaasaegsel kultuurimaastikul ilmselt enim tuntud autsaider-kunstnik. Niimoodi meeldib talle ennast ka ise märgistada – enda nähtavaks tegemise eest hoolitsebki ta suurel määral ise, mitte ei jäta end kunstiinstitutsioonide nn meelevalda.

Omamütoloogia looja. Tegelikkuses kuulub Joonas siiski üpris konkreetsesse gruppi ja kihistusse, milleks on Pärnu Academia Non Grata.

Nongratalased viljelevad teadlikult kaasaegse kunsti trendide välist loomingut, ent neid kõiki seob tugev vaba vaimu propageerimine.

Kuigi mainitud akadeemia enam nii palju laineid Eestis ei löö, on see kool ja tema õpilased tooni andnud meie muidu ehk liiga Tallinnasse ja Tartusse koondunud kunstielule. Andrus Joonas on vaid üks näide.

Ta on tuntud performantsi-, installatsiooni- ja maalikunstnikuna ning pea kõik oma näitused kureerib ta ise. Nii ka seekordse loomingulise ülevaate, mis laiutab Tartu Kunstimaja kõigis kolmes galeriis. Töid võib siit leida alates aastatest 1995–2014.

Laia profiiliga kunstniku filosoofia on olla kunstnik par excellance, süüvida selle erilise elukutse sügavaimatesse kihtidesse ning luua omamütoloogiat, sh müstilist kunstniku identiteeti. Tema teosed algavad kõik väljamõeldud märksõnaga “aledoia” ning vastava järjekorra numbriga. See olevat Joonase viis kunstikriitikute meeli segadusse ajada.

Kapitalismi tegelik pale. Joonase looming on pisut rõveda-maitseline. See on taotluslik. Tema autoritehnikas maalid, mille paksu võidunud kihi alla on jäänud trussikuid ja muid riide­esemeid, kangastuvad ämblikukookonitaoliste ajakapslitena.

Igavese küsimuse, mida üldse kunstiks pidada, on Joonas lahendanud aga lihtsalt. Peformantsis “See on kunst, see ei ole kunst” laseb meesterahvas pükse kord alla, kord tõmbab neid üles, teine samal ajal skandeerimas justkui mantrat – see on kunst, see ei ole kunst. Kõigile arusaadavalt.

Nongrata kui ääreala kunstigeneraatori puhul on sellise küsimuse esitamine aga eksistentsialistliku varjundiga.

Andrus Joonase üks õnnestunumaid installatsioone on “Aledoia 72. Mälestusmärk kapitalismi ohvritele ehk valge maja” (2003). Näitusel asub see hoovipealses Monumentaalgaleriis. Vanadest ustest ehitatud tuba on nagu klaustrofoobiline hullumaja kong ehk tõotatud maa, kapitalismi tegelik pale.

 

Andrus Joonas “Meelsurfar”

Tartu Kunstimaja, Vanemuise 26, TartuNäitus on avatud kuni 21.09