Elen Luht • 3 oktoober 2014
Jaga lugu:

Peeter Kärp: Eesti katuseehitus kiratseb

Eesti Katuse- ja Fassaadimeistrite Liidu esimees Peeter Kärp soovitab tellijal leppida ehitajaga kokku, et ehitustöid tehakse Eesti standardi järgi.
Eesti Katuse- ja Fassaadimeistrite Liidu esimees Peeter Kärp soovitab tellijal leppida ehitajaga kokku, et ehitustöid tehakse Eesti standardi järgi.  Foto: Meeli Küttim, Äripäev

Ehitust ja arhitektuuri peaks reguleerima riiklikult, kuna Eesti väiksuse tõttu ei suuda turg ehituse kvaliteeti hoida, sõnas Eesti Katuse- ja Fassaadimeistrite Liidu esimees Peeter Kärp intervjuus Oma Majale.

Eesti Katuse- ja Fassaadimeistrite Liit on asutatud 11. septembril 2008.Alates 2011. aastast on MTÜ EKFML IFD (ülemaailmne katusemeistrite liitude ühendus) täisliige ning aastast 2012 osaleb noorte katusemeistrite MM-võistlustel.Liitu kuulub praegu 50 firmat: enamik tuntumaid Eesti katuseehitusfirmasid ning partnerliikmetena enamik katusematerjale tootvaid või maaletoovaid firmasid.Liidu asutajateks olid: Eksklusiivehitus OÜ, Nurk, Maleko AS, Toode AS, Tiit Paalberg, K-kate Katusekattetööd OÜ, Kindel Katus OÜ, Katusekuningate OÜ ning Rannala OÜ.

“Eesti ehitussüsteemis ei ole võimalik kvaliteetselt ehitada. Eesti katus kestab palju vähem kui saksa katus. Me raiskame rohkem raha, olgugi et me oleme vaesed ja jääme sellega veel vaesemaks,” rääkis Peeter Kärp. Tema sõnul napib Eestis koostöövalmidust ja tarkust ning seetõttu on keeruline pühenduda kvaliteedi arendamisele, kirjutab 6. oktoobril ilmuv Äripäeva erileht Oma Maja.Kärp ütles, et inimesed ei taha teha füüsilist tööd, vaid panna valged särgid selga ja lipsud ette. “Juba kümme aastat tagasi oli selge, mis hakkab (ehituses – toim) juhtuma. Õpilasi ei jätku kõigile elualadele,” märkis Peeter Kärp, et hariduse omandamises valitseb vastuolu. Kui Eestis läheb kolmandik õpilasi kutsekooli ning kaks kolmandikku keskkooli, siis mujal Euroopas on täpselt vastupidi. Kärbi sõnul on seetõttu vaja enne ära teha põhiasjad – riiklikud süsteemid, mitte laskma ehitust reguleerida vaid vabal turumajandusel.Järgneb intervjuu Peeter Kärbiga.Miks on Eestis ehitus kehvas seisus?See tuleneb arusaamast, et turg reguleerib kõike. Prevaleerivad suuremate ehitusettevõtjate huvid. Probleem on selles, et peatöövõtjad esindavad peamiselt ehituse ärilist poolt. Kutseharidus on aga ummikus. 25 aasta jooksul pole tulnud kutseharidusest mitte ühtegi katuseehitajat. Firmad peavad need inimesed oma kulul välja õpetama. Osa läheb aga pärast seda Soome, osa Rootsi, osa mõnda väiksemasse firmasse, kes ei suuda teda ise õpetada, aga maksab see-eest natuke suuremat palka.Alumine aste on paigast ära. Kui töömees ei saa algtaseme õpetust, kisub asi viltu. Mida kõrgemale, seda rohkem paigast ära läheb. Samas on aastasadu kehtinud hea süsteem: kõigepealt on õpipoiss, kui ta lõpetab kooli ära, saab ta selliks ja võib minna objektile meistri käealuseks. Meistri käe all töötab ta, sõltuvalt erialast ja andekusest, kaks kuni isegi kümme aastat. Kui sell on omandanud oskused, teeb ta meistrieksami ja võib hakata iseseisvalt töötama. Enamik muidugi jääbki sellideks, meistriteks kasvavad ainult andekamad ja tahtejõulisemad.Missugune on Eestis praegu katuseehitajate väljaõppe seisukord?Katuseehitaja eriala on lõpuks olemas. Üritasime koostöös mõne kutsekooliga hakata õpetama konkreetselt katuse­ehitajaid. Võttis kaks aastat aega, enne kui erinevad instantsid said aru, mis ja milleks need vajalikud on. Neid on kokku kolm eriala – esiteks lamekatus, teiseks valtsplekk ehk katuse plekksepp ja kolmandaks viilkatus, kuhu alla läheb profiilplekk, katusekivi, eterniit, puitkatused. Nii ta on aastasadu olnud ja on, sõltumata riigist ja valitsemiskorrast.Sellel sügisel hakatakse Haapsalus ja Tallinna Mehaanikakoolis katuseplekkseppi õpetama. Tallinna Ehituskoolis läheb käima lamekatuse eriala ja viilkatuse eriala. Viilkatuse eriala õpetatakse koos puussepaga, 10% ajast on katuse- ja 90% puussepaõpe. Normaalne oleks tegelikult 60% katuse- ja 40% puussepaõpet.Praegused tegijad on töö käigus isevoolu teed õppinud. Ei ole kindlust tööandjal ega tellijal. Mitu aastat võib minna, kui tuleb raskem objekt ja selgub, kas ta oskab seda tööd. Tase on masendav. Muidugi on erandeid!Mida peaks tegema, et inimesed tahaksid neid erialasid minna õppima?Peab noortele erialasid tutvustama, samuti ühiskondlikku arvamust kujundama, et oma ala meister on ühiskonnas hinnatud ja väärtustatud. Head katuseplekksepad, samuti paraku ka paljud kehva tasemega tegijad teenivad 2000–3000 eurot kuus, kuid see on keeruline eriala, peab olema annet ja tahtejõudu. See on ka üks põhjus, miks Eestis kvaliteetseid materjale väga vähe paigaldatakse, sest see nõuab ka kvaliteetset paigaldust.Saksamaal on täiesti normaalne, et ka tütarlapsed lähevad katusepaigaldust õppima. Messidel on seda märgata, mitte küll väga palju, võib-olla 5%. Õmbleja oskustega inimestele sobib väga hästi katuseplekksepa eriala, seal peab samuti arvestama täpselt, kui palju materjali ja millisele lõikele kulub.Ühiskonna suhtumine on vale, et kui lähed kutsekooli, siis oled rumal ja andetu. Mõnikord on see nagu häbiks tervele suguvõsale. Kutsekoolide häda kipub olema see, et üldharidus on olematu, keskhariduse häda, et ei saa ametit. Mõned erialad on jällegi tasemel, on vaja vaid ressurssi. Katuseplekitükke on näiteks kogu aeg uusi vaja. Meil kipub nii olema, et koolide majakarbid on uued ja suured, aga pole raha materjalideks ja õpetajatele palkadeks. Kõik on projektipõhine, projektid aga lühikesed. Ka see on katuste madala kvaliteedi üks põhjus.Kui inimene ostab või laseb ehitada maja, siis kuidas saab ta vaadata, kas katus on kvaliteetne?Ta ei saagi seda teha. Ta ei ole selle eriala inimene ja on seetõttu ebakompetentne. Abiks on nn rahvapärimus, kui tuttavalt kuuled, kes on teinud hästi. Aga suurema firma puhul võib olla, et kaks meest teevad küll hästi, aga kolmas ei oska. Siis ei tähenda ka suure firma nimi midagi. Euroopas on valdavad väikesed katuseehitusfirmad, kus keskmiselt 4-6 inimest moodustavad katusefirma. Lamekatusefirmad on küll suuremad ja seal on rohkem mahutööd.Kuidas firmat otsides head tegijat hinnata? Kas on oluline, et ehitaja oleks võistlustel osalenud?Ei, üldse mitte. Küsimus on motivatsioonis, kas on tahe teha või ei ole tahet. Võistlustel osalemine peaks olema kutsekoolide huvi, et näha, kuidas mujal ehitatakse, ja näidata ka ennast.Oleme liidus jõudnud teha rahvuslikud katusestandardid: metallkatus, eterniit, kivi. Lamekatusestandard saab selle aasta lõpus valmis. Standard on aga vabatahtlik, soovituslik. Tellija peaks leppima ehitajaga kokku, et teeme Eesti rahvusliku standardi järgi seda tööd. Ka järelevalve lähtub sellest. See võiks tagada kvaliteedi. Probleemiks on momendil, et see puudutab vaid katusekatet. Seda, mis allapoole jääb, need standardid ei käsitle. See on järgmine, millega me tegelema hakkame – aluskatuse standard, kuidas ja millised katuseroovid paigaldada, kuidas soojustus jne.Missugust katusematerjali võiks laiemalt soovitada?Kvaliteetne on kõik, mis on hästi tehtud. Aga meil on ühiskonnas üleminekuaeg: millele reklaami tehakse, seda ostetakse. Näiteks praegu peamiselt profiilplekk.Igal materjalil oma kindlad omadused. Ka head materjali saab toota ebakvaliteetselt. Materjalivalikul on erinevad kriteeriumid. Mis katus pannakse, sõltub piirkonnast, maja arhitektuurist, mis kujuga katus on. Värvivalik on tohutu, kuid see ei ole puhtalt maitseasi, vaid küsimus on ka tehniline. Igavest asja pole olemas. Mõned materjalid kestavad 100, 150, 200 aastat, nagu näiteks kiltkivi, keraamiline kivi, vasest või täistsingist valtsplekk, mis roostetama ei lähe.Meil on plaanis teha oma veebilehele meelespea, kuidas valida katust. Maja kuju, arhitektuuri, tehnilisi asju, missuguse kalde peale saab panna missugust kivi näiteks. Emotsioon on siiski oluline, iseennast peab usaldama, mitte tegema alati nii nagu naaber või üldiselt moes.Kas on mõni materjal, mida võiks rohkem kasutada, kuid mida ei usaldata hästi?Kõik vanad uued asjad on sellised. Mitte ei kardeta, aga see on eestlase psühholoogias kinni. Naabritel on, panen ka sama. Kui läheb kehvasti, siis läheb kõigil samamoodi, muidu pärast äkki teised naeravad mu üle. Et kui kõik panevad, ju siis on hea asi.Jälgima peaks seda, et projekti poleks kaubamärki sisse kirjutatud. See loob võimaluse korruptsiooniks. Messidelt saab aimu, mida pakutakse, aga suuri otsuseid ei tasu seal teha, turundus võib segada õige valiku tegemist.Pole head ja halba materjali. Saab teha järeldusi selle põhjal, missuguseid materjale kasutatakse samas kultuuriruumis samasuguse kliimaga aladel. Põhimaterjalideks on ikkagi Euroopas keraamiline katusekivi, eterniit, plekk objektil kokkuvaltsituna on korralik materjal. Pahatihti on probleem rahakotis, et on teatud summa raha ja kui rohkem kulutada ei ole võimalik, siis pole midagi teha.See on ka väärtushinnangute küsimus – betoonkatusekivi näiteks. Saksamaal pannakse seda ainult odavatesse kinnisvaraarendusse. 15 aastat tagasi oli see seal populaarne, enam mitte. Meil on see aga prestiižne. Tulemus on see, et katused on hallid, pleegivad ruttu ära. Mujal on see odav, meil mitte nii väga.Korralikku funkmaja kavandada ja ehitada on oluliselt kallim ja keerulisem kui korralikku viilkatusega maja. Funkstiilis maja katus peaks olema rullmaterjaliga kaetud raudbetoon, mitte OSB-plaadist madala kaldega katusekonstruktsioon, kus kandva OSB-plaadi alla jääb ventileerimata ruum, kuhu niiskus koguneb.Mis on soovitused majaomanikule, et katus püsiks kaua?Iga kevad ja sügis tuleb katus üle vaadata, vihmaveerennid okstest ja lehtedest puhastada. Katusekivide puhul vaadata, kas on mõni kivi katki, siis kivi asendada. Kas korstende, katuseakende- ja luukide liitekohad katusega on terved. Mõistlik oleks teha katuse ehitanud firmaga hooldusleping, et kord aastas käib firma ja vaatab katuse üle, see ei ole suur raha. Ja kui siis on vaja midagi teha, siis seda tehakse eraldi raha eest. Kahjud on tunduvalt väiksemad, kui saab õigel ajal jaole. Reaalselt on raske seda teha, sest on vähe firmasid, kes sellega tegeleda viitsivad, kuna pole ka tellijaid.Lamekatusega on aga veel keerulisem, koht kus läbi jookseb, võib olla kümne meetri kaugusel katusekatte defektsest kohast. Mida madalam on kalle, seda suuremad probleemid sealt tekivad, viilkatus on selle poolest hea, et vesi jookseb sealt kiiresti maha.Millega tegeleb katuse- ja fassaadimeistrite liit?Tegeleme süsteemi loomisega, mis tagaks tellijale mingisugusegi kvaliteeditaseme. Katusestandarditega hakkasime kolm aastat tagasi tegelema, kuna puudusid konkreetsed normatiivid katuseehituseks. Standard peaks olema alus, mille järgi käib ehitus ja ehituse hindamine. Siin võiks võtta Saksamaast eeskuju - kui ehitajad on katusel, siis üks neist peab olema meistritasemel.Me ei tegele praegu üldse selliste asjadega, millega tegelema peaks. Ükskord võiks hakata katuseehitus nii toimuma, kuidas näiteks 100 aastat tagasi on toiminud. Kui kutseharidus järele jõuab, siis saame hakata tegelema sellega, millega erialaliidud mujal maailmas tegelevad ehk meistriõppe korraldamisega. Kui tulevad sellid välja, siis on vaja neile leida praktikakohad, kus õppida meistri käe all. Meister peaks ka olema pedagoogiliselt haritud. Reeglina on tasemel töömehed kidakeelsed ega oska ega taha õpetada.Seni pole saanud täiendharidusega, sest pole olnud piisavalt raha. Raha on selleks vaja, et luua baas, stendid, kus peal saaks õpetada. Seda saaks kutsekoolides teha.Üritame ka ennast ja oma liikmeid, ka projekteerijaid ja teisi ehitajaid harida koolitustega. Koolitusfirmade esitlustesse tuleks suhtuda ettevaatlikult. Kui mõne firma esindaja teeb ettekande ja ta räägib vaid oma materjalidest, siis peab oskama kuulata kriitiliselt. Praegune koolitussüsteem on üsna juhuslik ja väga äripõhine. Kõiki, kes täna turul ehitavad, peaks täiendharima, aga paraku pole paljud selle vajalikkusest veel aru saanud, kuna tänane Eesti ehitusturg seda ei nõua. 

KOMMENTAAR

Lootus on, et tase ühtlustub ja õpe muutub kvaliteetsemaks

Ingrid Danilov, Haapsalu Kutsehariduskeskuse direktor

Et saavutada ehitussektoris nõutavatel erialadel kvalifitseeritud töötajate osakaal, tuleks kaotada järgmised kitsaskohad:

Konkurents ehitusturul tiheneb

Indrek Peterson, Eesti Ehitusettevõtjate Liidu tegevdirektor

Tööjõu defitsiit

Koostöö hoogustub

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt