Lehis: kas meie elektrooniline rahakott ühendatakse maksuametiga

Iseenesest on tervitatav, kui maksuamet (MTA) soovib ajaga kaasas käia ja tehnika arengut oma huvides ära kasutada. Iseküsimus on muidugi see, kas nende eesmärk on tõesti ainult muuta Uberi kaudu raha teenivate inimeste elu lihtsamaks või on siin teatud tagamõte, et hakata vaikselt arendama totaalseid jälgimissüsteeme, mis ühendaks iga inimese elektroonilise rahakoti „märkamatult ja mugavalt“ maksuametiga. Paljudele võib selline areng meeldida, paljudele ilmselt siiski mitte nii väga.

Teine asi on see, et mis tahes elektrooniline lahendus ei saa muuta ega asendada seadust. Siit koorub edasi kaks küsimust. Üks on see, millisel õiguslikul alusel MTA neid andmeid kogub, hoiab ja kasutab. Maksukorralduse seaduses on väga selgelt kirjas, kuidas, kellelt ja milleks andmeid kogutakse. Seadus küll ei keela maksumaksjal ega kolmandatel isikutel vabatahtlikult anda infot kas enda või kellelgi teise majandustehingute kohta. Sel juhul tekib küsimus, mis on sellise info kvaliteet ja tähendus ning kes vastutab info õigsuse eest.

Samuti on tulumaksuseaduses väga täpselt kirjas, milliseid andmeid kantakse eeltäidetud tuludeklaratsiooni ja kust need andmed võetakse. Juba tookord me juhtisime tähelepanu, et maksuametil ei ole mõtet enda kõri nii kinni siduda, sest iga uue „teenuse“ lisamisel tuleb hakata seadust muutma. Praegu ei näe seadus ette FIE ettevõtlustulude E-vormi eeltäitmist.

Kui MTA järsku teatab, et teatud väga kitsa grupi ettevõtjate puhul hakatakse andmeid jooksvalt koguma ja eeltäitma, siis tekib küsimus võrdsest kohtlemisest. Mina olen ka FIE ja mul tekkis mõte, et ma võiks näiteks kord nädalas või kuus saata oma dokumendid näiteks e-postiga MTA-le ja paluda, et nad koostaksid minu eest tuludeklaratsiooni, sest äkki ma ise ei oska või lähevad mul paberid kaduma. Ma usun, et nii mõnigi oleks sellisest teenusest huvitatud.

Teine ja veelgi tõsisem küsimus puudutab maksustamise sisulist poolt. Siin on tehnika arengust veelgi vähem kasu, kui tulumaksuseaduse loogika füüsilise isiku tulude maksustamisel ei ole 1994. aastast sammugi edasi arenenud. Kas meil on üldse olemas kindel arusaam, mis liiki tulu teenib Uberi kaudu raha saanud autojuht? Kas ta üldse saab maksustatavat tulu või äkki hoopis on tegu kulude kokkuhoiuga? Kui ma lihtsalt tõstan tee servas käe püsti ja mööduja võtab mind peale ning tänutäheks teen ma talle tee peal lõunasöögi välja, kuidas sellist tegevust maksuõiguslikult kvalifitseerida? Ma ei ole kindel, et meil oleks siin maksuametiga 100% ühtne lähenemine.

Eeldades, et isik on saanud tulu, tuleb täpsustada tulu liiki. Eelduslikult oleks see teenuse osutamise eest saadud tasu. Sellega on lugu aga nõndamoodi, et kui konkreetne isik ei ole ennast äriregistrisse kandnud FIEna, on tegu tulumaksuseaduse mõistes palgatuluga. Edasine sõltub sellest, kes on teenuse tarbija. Kui see on eraisik, siis peab tulu deklareerima tulu saaja (st autojuht), kusjuures tegu oleks ettevõtlustuluga, millelt kulusid (mh ka näiteks kütusekulu) maha arvata ei saa, vaid kogu laekunud summalt tuleks ca 40% maksta maksudest (näiteks 10 euro puhul oleks sotsiaalmaks 33/133 ehk 2.48 ja tulumaks 20/133 ehk 1.50, kokku 3,98).

Kui klient soovib sõidukulu kanda oma ettevõtluse kulusse või esitada tööandjale hüvitamiseks kui tööga seotud kulu, siis tekib juriidilisel isikul või riigiasutusel, kes soovib vastavat kulu oma raamatupidamisest läbi kanda, kõigepealt kohustus registreerida autojuht töötamise registris kui võlaõigusliku lepingu alusel teenust osutav isik (kusjuures registreerida tuleb enne sõidu algust, nt SMSi teel), seejärel vormistada leping ning kanda arvestatud tasu palgalehele, kus arvutatakse ka kõik tööjõumaksud (lisaks tulumaksule ja sotsiaalmaksule veel ka töötuskindlustusmakse ja kohustuslik kogumispensioni makse). Pärast sõidu lõppu tuleb töötamise registris teha kanne lepingu lõpetamise kohta. Kui tööandja jätab selle protseduuri läbimata, kuid siiski otsustab sõidukulu hüvitada, siis on parimal juhul tegemist „väljamaksega, mille kohta puudub raamatupidamise algdokument“ (millelt tuleb maksta tulumaksu), kuid pigem sooviks maksuamet seda maksustada siiski kui töötasu väljamakset kas juhile või sõitjale (kui juhi isikut ei suudeta tuvastada). Nii nõuab kehtiv seadus ja ükski äpp ei saa seda muuta. Ainus vähegi mõistlik lahendus juhi jaoks saaks praeguses õiguslikus olukorras olla FIE kanne äriregistris. Kui seda ei soovita teha, siis oleks otstarbekam tasu küsimisest üldse loobuda ja piirduda sõidurõõmuga.

Kui MTA soovib tõesti toetada nn jagamismajanduse arengut, siis tuleks alustada üldise suhtumise muutusest ja töötada välja juhend (veel parem seadusemuudatus), mis ütleks selgelt, et kuni teatud summa või teatud sageduseni on sedalaadi tegevus maksuvaba ja kogu lugu. Kõik äpid jne oleksid siis selleks, et kontrollida, kas „limiidist“ on kinni peetud ja et inimest saaks õigel ajal hoiatada, millal ta muutub ettevõtjaks ja peab hakkama makse arvestama.