Suhtelist vaesust koges iga viies eestimaalane

Suhtelist vaesust kogevate inimeste osatähtsus vähenes varasema aastaga võrreldes 0,3 protsendipunkti ning absoluutses vaesuses elavate inimeste osatähtsus 2,4 protsendipunkti.

2015. aastal elanikkonna sissetulek suurenes ja sissetulekute ebavõrdsus vähenes. Siirded (riiklikud toetused ja pensionid) aitasid takistada vaesusesse langemist, sest nende mittearvestamisel sissetulekute hulka oleks suhtelises vaesuses elanud 39,2% ja absoluutses vaesuses 25,2% elanikkonnast.

Võrreldes 2014. aastaga on vähenenud nii laste, noorte kui ka keskealiste vaesus, suurenenud aga vanemaealiste suhteline vaesus. 2015. aastal elas 40,2% 65-aastastest ja vanematest suhtelises vaesuses (2014. aastal 35,8%). 2015. aastal elas alla 18-aastastest lastest suhtelises vaesuses 18,5% ehk poolteist protsendipunkti vähem kui aasta varem, samuti langes laste absoluutse vaesuse määr – vastav näitaja oli 2014. aastal 9,1% ja 2015. aastal 4,6%.

Haridustase mõjutab vaesusesse jäämise riski oluliselt. Põhi- või madalama haridusega inimestest kuulus iga kolmas sissetuleku poolest vaeseimasse ja vaid iga neljateistkümnes rikkaimasse sissetulekuviiendikku. Samal ajal kuulus kolmandik kõrgharidusega inimestest rikkaima viiendiku hulka. Seetõttu on ka kõrgemalt haritud inimeste suhtelise ja absoluutse vaesuse määr (vastavalt 12,4% ja 2,0%) peaaegu kolm korda väiksem kui põhi- või madalama haridusega inimestel (suhtelise ja absoluutse vaesuse määr vastavalt 34,8% ja 5,0%). Kõrgem haridustase on oluline vaesuse vältimise eeldus.