Vandetõlgid ja patendivolinikud saavad oma kojad

Tegelikult tahab justiitsministeerium enda õlgadelt veeretada suurema osa vastutusest, mis seondub nii-öelda vabade õiguselukutsete esindajatega. Ka notarid, kohtutäiturid, pankrotihaldurid ja advokaadid hakkavad edaspidi rohkem iseenda asju korraldama.

Täielikult on seni ministeeriumi hallata olnud aga patendivolinikud ja vandetõlgid. Nüüd tahabki justiitsministeerium teha ka neile oma kutsekojad, selgub teistele ministeeriumitele kooskõlastamiseks läinud eelnõu seletuskirjas.

Vandetõlgid on avalik-õiguslikud tõlkijad, kellel on notariga võrdne õigus kinnitada dokumendi tõlke või ärakirja õigsust – sealhulgas seda, kas asja sisu on õige. Patendivolinikud on erilised õigusasjatundjad, kes annavad nõu tööstusomandi vallas.

Nii patendivolinikud kui ka vandetõlgid saavad kutsega seotud küsimustes suurema otsustusõiguse – edaspidi on neil ühendus, mille poole pöörduda tööalaste küsimuste ja muredega, kusjuures ühendus korraldab ka koolitusi, eksameid ja muud kutset arendavaid sündmusi, tõi ministeerium välja positiivse.

Teisalt muutub kutseühendusse kuulumine kohustuslikuks ning tasuda tuleb ka liikmemaksu, see võib tugevamalt tabada madalamat sissetulekut teenivaid vandetõlke või patendivolinikke. Samas saaksid kutseühenduste juhatused eelnõu järgi õiguse vajadusel ametikaaslased kuni kolmeks aastaks liimemaksust vabastada, kui vaja.

Vandetõlkide ringi tahab justiitsministeerium tulevikus pisut laiendada, täpsemalt saavad edaspidi lihtsustatud korras vandetõlgiks kohtutõlgid, kes on kohtus töötanud vähemalt viis aastat ning kellel on kõrgharidus kas filoloogias või tõlkes. Lihtsustatud kord tähendab seda, et nad ei pea tegema õigusteadmiste testi ega keeleteadmiste kontrolli, vaid läbima üksnes kutsesobivusvestluse.

Seletuskirjast tuleb välja, et patendivolinikke on Eestis 65 ja vandetõlke 84. Samas suurusujärgus on ka kohtutäitureid ja notareid – vastavalt 46 ja 93 –, samas kui advokaate on koguni 1001. Juristide liidul on liikmeid 979. Puudutatavate inimeste hulk on seega päris väike.

Enda elu teeb riik mugavamaks kui mujal – kui seni on kohtutäiturite ja notarite registrit pidanud maksu- ja tolliamet, siis edaspidi hakkavad seda tegema notarite koda ning kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koda ise. Sealt aga jõuavad andmed juba ise maksuameti maksukohustuslaste registrisse.

Notarite elukutses tuleb ka muid muudatusi. Näiteks kaob tulevikus justiitsministeeriumi plaanide järgi erisus, mille järgi nimetatakse notarid ametisse kogu eluks. Piiri ei sea isegi pensioniiga, kuna justiitsminister võib notari taotluse alusel lubada tal ametit pidada veel kuni 10 aastat.

Probleem on aga selles, et selleks peab notar tegema taotluse ning justiitsminister seda hindama ja iga kord otsustama, kas pikendamine on põhjendatud ja kui mitmeks aastaks. See ebakindlus teeb aga raskemaks nii Notarite Koja kandidaaditeenistuse korraldamise kui ka notarikandidaatide jaoks ametisse astumise ajaplaanide tegemiseks.

Veelgi enam: notaritel – nagu ka kõigil teistel – saabub pensioniiga sõltuvalt sünniaastast eri aegadel. Nii võib praegune kord tähendada ka ebavõrdset kohtlemist. Justiitsministeeriumi välja pakutud lahendus on lihtne – edaspidi oleks notari ametisoleku ülempiir sarnaselt kohtunikega kõigil ühtviisi 69 eluaastat, 70aastaseks saamisel vabastatakse notar ametist.

Eelnõu järgi läheks notari elu karmimaks ka juhul, kui saabub pankrot. Nimelt ei ole näiteks pankrot praegu alus notari ametist vabastamiseks või tagastamiseks. Samas näiteks kohtutäituri pankrot tähendab tingimata ametist tagandamist ja advokaadi pankrot advokatuurist väljaarvamist.

Tõsi, seadus näeb ette, et põhimõtteliselt on ministril võimalik ametist tagandada, kui tema notarina töötamine on võimatu, ühtlasi on justiitsministeerium seisukohal, et notari pankrot on selline asjaolu ning välistab notarina töötamisena. Kuna see pole aga seni selgelt seaduses välja toodud ning on ministri kaalutlusotsus, saab seda vaidlustada ning selle üle kohtus käia, mis on kulukas ja aeganõudev.