Palgaga narrijatel pikka pidu pole

Artikkel

- Uudised
- Kristel Härma
- 6. detsember 2017 kell 3:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Palgaga narrijatel pikka pidu pole
„Enamik Eesti ettevõtete äriplaane elab madala palgakulu peal. See on jumala selge, seda on väga keeruline eitada,“ rääkis puidutööstusettevõtte Toftan juht Martin Arula.
Toftani saeveskisse Võrumaal jooksid eelmisel aastal hea palga peale tormi sajad tööd otsivad inimesed. Keskmine palk oli ettevõttes möödunud aastal 1814 eurot. „Kui me uut investeeringut hakkasime tegema, sai korra sellele äriplaanile stressitest tehtud, et kas see kannataks Skandinaavia palkasid välja. Ja kannatas,“ selgitas Arula.
Arula tõdes, et kõrge palga maksmine pole ettevõtja jaoks alati lihtne. Toftanil on praegu väga rasked ajad, sest tooraine kättesaadavus ja hind on marginaalid kaotanud. „Kui ettevõte ei teeni midagi, on keeruline neid palkasid maksta, aga need on osa kokkuleppest,“ ütles ta ja kinnitas, et häid palku maksavad nad ikka edasi.
Ligi kümnendik Eestis tööl käivatest inimestest elab vaesuses.
Käid tööl, aga ikka oled vaene
Endiselt on Eestis inimesi, kes käivad täiskohaga tööl, aga elavad siiski vaesuses. Statistikaameti andmetel elas 2015. aastal 7,5% palgatöötajatest suhtelises vaesuses, ehkki neil oli püsiv töökoht. „Vaatamata sellele, et püsiv töökoht vähendab vaesusesse langemise ohtu kõige enam, tuleb vaesust kogeda ka paljudel palgatöötajatel. Töötasu ei saa kõigil olla võrdselt kõrge, kuid samas võiks kindel sissetulek tagada normaalsel tasemel elamistingimused ja toimetuleku,“ seisab statistikaameti sotsiaaluuringus.
Eesti Panga ökonomist Kaspar Oja märkis, et palkade ebavõrdsus on Eestis aja jooksul siiski vähenenud ehk väiksemad palgad on kasvanud suurematest kiiremini. Ta ütles, et madal palk pole ainus vaesuse põhjus ja inimene võib olla vaene ka seetõttu, et on perekonna ainus sissetuleku teenija.
Oja sõnul on tööl käivate inimeste vaesuse põhjusena välja toodud ka varimajandust, sealhulgas nii ümbrikupalkasid kui ka OÜtamist. „Madala ametliku sissetulekuga inimeste seas on omajagu neid, kelle elustiil viitab märksa suuremale sissetulekule. Veel üks põhjus, mis selgitab osa tööl käivate inimeste vaesust, on sissetulekute muutlikkus. Näiteks võib ettevõtja võtta dividende üle aasta ja kajastuda sedasi, kui ta ametlik sissetulek on väike, vaeste seas,“ selgitas ta.

Kõrgem tootlikkus suurendab palgafondi
Samas tõdes Arula, et palgavaesus on Eestis tõsine probleem ja see ei ole vaid maapiirkondade mure. Kuidas olukorda parandada?
Ta tõdes, et kõik peaks algama sellest, et ettevõtted teevad õigeid asju ja müüvad neid õige hinna eest. „Peale konkurentsi ei ole ühtegi võimalikku teed selleni jõudmiseks. Nii masendav, kui see ka ei tundu, kellelgi väljastpoolt on võimatu aidata ettevõtjat, et ta müüks oma tooteid konkurentsivõimelisema hinnaga. Need, kellel ei tule hästi välja, peavad lihtsalt ärist ära minema ja peavad tulema peale need, kellel tuleb paremini välja,“ ütles Arula.
Teine variant on tema sõnul see, et õpitakse läbi konkurentsi. „Kui ettevõtjal ei ole tahtmist oma toodete väärtust tõsta ja neid paremini valmistada, siis ei muutu küll mitte midagi. Kui me ei tee homme paremini tööd kui täna, siis ilmselt ei ole ka võimekust palka maksta ja tõsta. See peaks reegel olema, et klientide, hankijate ega omanike arvelt need palgaasjad ei käi. Igaüks elab oma elu ikkagi nii-öelda sõltumatult,“ ütles ta veel.

Suhteline vaesus mõõdab inimeste sissetulekut teiste riigi elanike sissetulekute suhtes. Suhteliselt vaesteks loetakse inimesi, kelle sissetulek jääb alla suhtelise vaesuse piiri. Suhtelise vaesuse piir on 60% leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist.
Absoluutse vaesuse määr on isikute osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on absoluutse vaesuse piirist madalam. Absoluutse vaesuse piir on arvestuslik elatusmiinimum. Arvestuslik elatusmiinimum on inimesele vajalike elatusvahendite väikseim kogus, mis katab tema igapäevased vajadused.
Süvamateriaalse ilmajäetuse määr näitab isikute osatähtsust, kes ei saa endale võimaldada vähemalt 4 komponenti 9-st: 1) üüri- ja kommunaalkulude tasumist, 2) kodu piisavalt soojana hoidmist, 3) ettenägematuid kulutusi, 4) üle päeva liha, kala või nendega samaväärsete valkude söömist, 5) nädalast puhkust kodust eemal, 6) autot, 7) pesumasinat, 8) värvitelerit või 9) telefoni.Allikas: statistikaamet
Riigi sekkumine kaotaks nõrgemad kiiremini
Ka endine Hansapanga juht ja Pocopay asutaja Indrek Neivelt leidis, et vaesemate inimeste sissetuleku tõstmine on ettevõtjate käes. Uuest aastast 500 eurole tõusev alampalk ja muudatused tulumaksusüsteemis Neivelti hinnangul probleemi ei lahenda. „Minge, proovige kuu aega elada 500 euroga. See on endiselt liiga madal, aga suur samm edasi. Minu arust peaks see olema põhimõte, et sellest piirist, kus on miinimum, millega inimesel on võimalik ära elada, ei võeta ühtegi senti tulumaksu. Ja siis võime vaielda selle üle, mis see summa on.“
Lisaks peaks Neivelti hinnangul tulumaksuvaba miinimum sõltuma sellest, kas peres kasvavad lapsed. „Kui on lapsed, siis peaks olema tulumaksuvaba miinimum veel kõrgem ja ülejäänud ühiskonnaliikmed peavad selle vahe kinni maksma. Nii lihtne see on,“ oli Neivelt konkreetne. „Lapse kasvatamine ei ole odav.“
Arula ei pea riiklikku reguleerimist heaks, tema hinnangul on see kahe teraga mõõk. „Sotsialistidele tundub alati, et reguleerimisest tuleb hästi palju ebaõigluse ümberjagamist, aga tegelikult ei tule,“ ütles ta ja rõhutas, et palgaturg peaks olema isereguleeruv. „Need, kes maksavad rohkem, saavad paremad töötajad ja selleks, et maksta rohkem, peab oma tööd väga hästi tegema ja tegema homme paremini kui täna,“ leidis Arula. Tema hinnangul on see universaalne teadmine, millest peaks piisama.
„Ei ole võimalik teistel asjaosalistel mõistlikult turumajandusse sekkuda nii, et see ei tooks kaasa halvemaid tagajärgi. Pigem las ettevõtjad kemplevad töötajate ja nende palga pärast omavahel.“
Kui riik miinimumpalka järsult tõstaks, tooks see Arula hinnangul kehvade ettevõtete kadumise lihtsalt lähemale ja tootlikkust automaatselt ei tõsta. „Kes teab, kas see siis on hea või halb, aga tal puudub see efekt, et inimesi palgavaesusest ta otseselt ära ei päästa."

Üks küsimus
Kas suur suhteline vaesus võib majanduskasvu pidurdada?
Vastab Eesti Panga ökonomist Kaspar Oja:
Viimasel aastatel on majanduspoliitilises arutelus olnud üsna palju tähelepanu majandusliku ebavõrdsuse ja majanduskasvu vahelisel seosel. Klassikaliselt on ebavõrdsust peetud oluliseks majandusarengu eelduseks – kui pingutamine ei võimalda paremini elada, siis ei tasu pingutada. Viimase aja uuringud näitavad aga, et suure majandusliku ebavõrdsuse ja majanduskasvu vahel võib olla negatiivne seos: suurema ebavõrdsusega riikide majandus kasvab aeglasemalt, mis võib tuleneda vaesemate inimeste väiksematest võimalustest. Kui osa inimesi jääb kõrvale haridussüsteemist lihtsalt sellepärast, et nad on vaesed, kannatab majandusareng.
Vaesuse vähendamiseks ei ole lihtsaid vahendeid. Suurem ümberjagamine võib demotiveerida pingutamist ja majandusarengut pidurdada. Abi on aga võimaluste loomisest, et ka väiksemate sissetulekutega inimestel ja nende lastel oleks ligipääs enese täiendamisele ja seeläbi võimalus vaesusest välja saada. Eesti on oma haridussüsteemiga selles osas maailmas pigem hea näide.
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.
Hetkel kuum