Riigikontroll: omavalitsused jäävad oma kinnisvaraga hätta

Samas on riik aastate jooksul jaotanud raha ilma taristust terviklikku pilti omamata ning sealjuures ka sellistele objektidele, mida algselt planeeritud mahus või otstarbel enam ei kasutata.

Ehkki haldusreformi tulemusel väheneb kohalike omavalitsuste arv ning uued omavalitsused on usutavasti võimekamad neile seadusest tulenevate ülesannete täitmisel, ei ole neil lähiaastatel kuskilt võtta üle 800 miljoni euro, mida nende hinnangul oleks vaja neile prioriteetsete hoonete seisukorra parandamiseks. Seda on üle 2,4 korra rohkem kui viimase 10 aasta jooksul toetusi eraldatud: aastatel 2007–2016 on kohalikud omavalitsused erinevaid toetusi hoonete korrastamiseks või ehitamiseks kokku saanud 345 miljonit eurot.

Kui siiani on omavalitsused 80% toetustest saanud enda taristu parandamiseks eelkõige Euroopa Liidu fondidest, siis edaspidi see enam nii jätkuda ei saa – Euroopa Liidu toetusraha väheneb järgmisel eelarveperioodil. Seetõttu lasub edaspidi suurem koormus omavalitsuste endi eelarvel ning riigi toetustel. Viimaseid on jaotatud viimase 10 aasta jooksul väikeste summadena, mistõttu on kolmandik toetusi saanud hoonetest ikka kehvas seisukorras. Ühelt poolt on nii omavalitsusele kui ka riigile selliste väikesemahuliste projektide menetlemine ebaproportsionaalselt ressursimahukas ning teisalt tekib kohati kummalisi näiteid olukordadest, kus toetust on eraldatud poole katuse rekonstrueerimiseks ja teine pool on hakanud läbi sadama või vahetatud aknad hoonel, mille hilisemal soojustamisel on selgunud, et uute akende tõttu nende ümbrust soojustada ei saagi.

Riigikontroll on teinud ettepaneku kaaluda suurima riigisisese investeeringutoetuse programmi mahu suurendamist ning sellest raha eraldamist vaid juhul, kui teenust pakkuvad hooned terviklikult korrastatakse.

Teiselt poolt on kohalike omavalitsuste kinnisvaraportfell suur, ületades riigi omanduses oleva kinnisvara ligikaudu 2,5kordselt, samuti on seda kulukas ülal pidada ja ruumide lahendus on sageli ebafunktsionaalne. Et haldusreformi käigus toimunud ühinemisläbirääkimistel seda teemat üldjuhul kogukondade survel välditi, tuleb omavalitsustel enda kinnisvara kasutust analüüsida ja optimeerida uutes piirides, tuues võimaluse korral juba rekonstrueeritud ja vähenenud kasutusega pindadele täiendavaid teenuseid. Teiste sõnadega – omavalitsuste ühinemise käigus sõlmitud ühinemislepingutes on nii mõnelgi pool lubatud säilitada teenuseid ja kinnisvara isegi seal, kus see optimaalne ei ole.

Euroopa Liidu praegusel rahastamisperioodil on riik otsustanud jaotada valdava osa toetusi n-ö silotorni-põhiselt ehk kitsalt mingi ministeeriumi haldusalas oleva valdkonna ja teenuse arendamiseks.

Riigikontrolli analüüs näitas ka seda, et kõige probleemsemas seisus on suuremad omavalitsused, kuhu on koondunud samas kõige rohkem teenuste tarbijaid. Ehkki nende omavalitsuste võimekus oma rahast investeerida on kogusummas suurem, on see tegelikult kogu kinnisvaraportfelli mahtu ja selle investeeringuvajadust arvestades siiski marginaalne, jäädes tunduvalt alla neist väiksemate omavalitsuste tasemele. Näiteks Tallinna edestab suhtelise investeerimisvõimekuse poolest (võimekus investeerida kinnisvara ruutmeetri kohta) 56 omavalitsust ning viimase kümne aasta jooksul saadud toetuse summa poolest ühe ruutmeetri kohta on pealinn üks viimastest. Samuti on ilmnenud, et suurte omavalitsuste objektide korrastamiseks antud toetused on olnud pahatihti väikesed.

Lausa 65% maakonnakeskustes olevatest lasteaia- ja 46% koolihoonetest on omavalitsuste endi hinnangul endiselt kehvas seisus. Omavalitsused suudavad teha seal vaid vältimatult vajalikku avarii- ja sanitaarremonti, kuid terviklikult neid hooneid ilma välistoetusteta ei korrastata.

Et toetusi suunata läbimõeldult, tuleks riigikontrolli hinnangul toetuse andjal teha endale selgeks terviklik sotsiaalse taristu paiknemine, seisukord ja alternatiivid teenuste pakkumiseks ning koostöös kohalike omavalitsustega ka tegelik toetuse vajadus.