Venemaa lennukatastroof: mida on tänaseks teada

Lennuki rusud leiti Moskva lähistelt Ramenski rajoonist põllult. Lähedal asuva küla Stepanovskoje elanikud kuulsid õnnetuse ajal oma sõnul suurt müra ja mitut pauku. Mõned väidavad ka, et nägid taevas juba süttinud lennukit, vahendas Novaja Gazeta.

Praegu töötab õnnetuspaigal üle 20 päästebrigaadi ning otsingud käivad ööpäev läbi, lisab väljaanne.

Lennuki pardal oli 65 reisijat, kelle seas oli kolm last, ning 6 meeskonnaliiget. Kõik nad hukkusid. Transpordiminister Maksim Sokolov ütles eile meediale, et hukkunute isikud tuvastatakse DNA ekspertiisi abiga.

Pärast lennuki allakukkumist algatas riiklik uurimiskomitee kriminaalasja. Uurijatel on laual mitu versiooni: kehvad ilmastikuolud, inimlik faktor ja tehniline rike. Ühtki neist võimalustest ei vaadelda praegu kui prioriteetset, rõhutavad uurijad.

Kohe pärast õnnetust hakkas Vene meedias levima jutt, et lennuk põrkas õhus kokku Vene Posti helikopteriga. Jutule andis alust see, et katastroofikohal oli laiali palju kirjaümbrikke. See versioon aga ei leidnud kinnitust, sest eksperdid pole õnnetuskohalt leidnud teise lennumasina tükke ning ka Vene Post teatas, et neil pole oma helikoptereid. Selgus, et lennuki pagasi hulgas oli lihtsalt 20kilone postikott.

Agentuuri RSN allikad aga teadsid, et enne starti ei töödeldud lennukit antifriisiga. Agentuuriga rääkinute sõnul olevat see olnud lennuki kapteni otsus. Sellele infole pole seni kinnitust ega ka ümberlükkamist.

Novaja Gazetaga rääkinud esimese klassi lendur, A-320 kapten Andrei Litvinov selgitas, et reeglina, kui on sademeid, siis ka lennukit töödeldakse. Kuid tema sõnul on juhuseid, kui seda reeglit rikutakse. Näiteks tõi ta 2012. aastal Siberis Tjumenis alla kukkunud ATR-72 (selles katastroofis hukkus 39 reisijat ja neli meeskonnaliiget). Või kui Jak-40ga hukkus 2000. aastal Artjom Borovik, Vene teleajakirjanik ja meediaärimees. „Need lennukid purunesid õhkutõusul,“ selgitas Litvinov. „Tavaliselt, kui ainega ei töödelda, siis kukubki lennuk kohe, õhkutõusul. Lennuk rebib maast lahti, aerodünaamikat pole, vajub tiivale ja kukub alla. Kuid praegusel juhul oli lennuk kõrgust kogunud ja lendas – see ei meenuta jäätumist,“ arutles piloot ja jätkas: „Mulle helistasid kolleegid ja sõbrad, kes olid Domodedovol pärast lennuki allakukkumist. Nende sõnul polnud selles piirkonnas mingit jäätumist. Oli lumesadu, kuid lumi polnud märg, vaid kuiv. Ma arvan, et lennuki jäätumise võib välistada.“

Saraatovi lennuliinid omandas An-148 eelmisel aastal, enne seda, 2010. aastast, oli see lennufirma Rossija kasutuses. Ajalehe Moskovskii Kosmomolets andmeil on sellele lennukile olnud tehnilisi pretensioone: näiteks eelmise aasta novembris tuvastasid eksperdid, et lennumasinal polnud piisava regulaarsusega vahetatud õli ning puhastatud õhustarteri filtreid. Praegu vaatavadki Uurimiskomitee liikmed lennufirma kontoris neid pabereid läbi.

Lennufirma omanik on ettevõtja ja endine Mosenergo juht Arkadi Jevstafjev, kes oli 1990ndatel aastatel Venemaa esimese asepeaministri Anatoli Tšubaisi nõunik ja pressiesindaja.

Saraatovi lennuliinidel on 11 lennukit: (pärast 11. veebruaril allakukkunud lennukit) neli An-148, viis Jak-42D ja kaks Embraer EMB-195. Õhusõidukite keskmine vanus on 18,8 aastat.

Pühapäevane katastroof on seda tüüpi lennukiga juba teine, mis Venemaal viimastel aastatel juhtunud. Eelmine avarii An-148ga juhtus 5. märtsil 2011, kui lennuk kukkus alla treeninglennul. Toona hukkusid kõik kuus pardal olnud inimest. Õnnetuse põhjuseks oli meeskonna tegevuse kooskõlastamatus kõrguse järsu languse tingimustes, kirjutas Novaja Gazeta.