Islandi jalpallitreener Äripäevale: kui sul ei ole raha, pead millegi muuga lööma

Island jõudis 2016. aastal oma esimesele jalgpalli maailmameistrivõistlusele, olles 334 000 elanikuga väikseima rahvaarvuga riik, kes on eales midagi sellist saavutanud. Hambaarstist treener Heimir Hallgrímsson jagas Pärnu juhtimiskonverentsile antud intervjuus oma kogemust, mis annab ka ettevõtete juhtidele mõtteainet, kuidas läbi lüüa ja meeskonnaliikmed ühise eesmärgi nimel tööle panna.

Kuskil 15-20 aastat tagasi alustati Islandil jalgpallitreenerite väljaõppe projektiga. Teiste riikidega võrreldes on meil kõige rohkem väljaõppega treenereid mängija kohta. Kui sa viid oma 8–10aastase lapse trenni, siis 90protsendise tõenäosusega on see treener UEFA kõrge litsentsiga treener, mis on jalgpallis ennekuulmatu.

Siis me ehitasime kunstmuruga siseväljakuid ja väliväljakuid ning jalgpallist sai aastaringne sport. Sai teha tehnilisi-praktilisi treeninguid, mida varem enamiku aastast teha ei saanud. Need kaks aspekti kombineerituna – juhendamine ja keskkond – arendasid mängijaid.

Ma ei usu, et oli üks vastutav isik, kes ütles, et teeme nüüd nii, vaid see lihtsalt juhtus nii. Iga Islandi küla on maksnud heade spordirajatiste ja heade treenerite eest. See on üks põhjustest, miks inimesed teatud küladesse kolivad. Isegi kui sa elad 500 inimesega külas, siis võid kindel olla, et saad sama hariduse ja samad vahendid.

Teine edu põhjus on muidugi mängijad. Meil on hea põlvkond mängijad, kes on üksteisega pikalt mänginud ja see on üks suuremaid koondise edu põhjuseid, sest nad teavad üksteise tugevusi ja nõrkusi, seega nad saavad üksteise nõrkuste teadmisest kasu ja oskavad neid tasakaalustada.

Seega, selle tiimi edu on kombineeritud mitmest aspektist. Pikk vastus, aga mitte kunagi ei saa ühte kindlat põhjust välja tuua, vaid see on mitme asja kombinatsioon. Kuid lõpuks on edu põhjus alati inimesed.

Ma arvan, et see on Islandi mudel, mida on raske korrata. See on kirg. Iga küla uhkus on omada head jalgpallimeeskonda. Aga ma arvan, et selline nii-öelda amatööri motiiv on Islandil ainulaadne. Igaüks Islandil, kes jalgpalli mängib, teeb seda kire pärast. Neile ei maksta mängimise või treenimise eest. Meil on osalise tööajaga treenereid, kellele makstakse väljakoolitamise eest, kuid kõik teevad seda kire pärast. See on ainulaadne. Ma arvan, et see on üks põhjus, miks meie mudel praegu töötab.

Jah, ma arvan, et kirg ja uhkus on üks põhjustest, miks järsku ühel väikesel riigil, nagu Islandil, nii hästi läheb. See ei ole raha pärast. Kui lapsed sporti teevad, siis mitte sellepärast, et nad said suure klubiga lepingu ja nüüd peavad perekonna tuleviku pärast vastutama, vaid sellepärast, et nad armastavad seda mängu.

Kui sa oled aastaid mänginud ja sul on seejärel võimalik sellest oma elukutse teha, siis sa saad ilmselt endast rohkem anda, kui seda raha pärast tehes või lootes head karjääri teha. Ma arvan, et psühholoogiliselt on see ilmselt suurim põhjus, miks Island nii teeb. Seda on raske kopeerida, sest teiste riikide jaoks on jalgpall professionaalne sport. Siin on perekond ja vanemad nii toetavad, sest nad armastavad seda sporti. Nad töötavad laste tiimidega, aitavad reise rahastada. Ma arvan, et meid eristab teistest kirg ja seda on raske kopeerida, sest enamik spordist on rahale orienteeritud.

Spordis on edu ja raha korrelatsioonis. Kui teil on rohkem raha, siis tavaliselt olete ka edukamad. Kui teil ei ole raha, peab teil midagi muud olema. Minu jaoks on siin kõige olulisem selge identiteet.

Me teadsime, et meil ei olnud parimaid mängijaid. Parimad mängijad mängivad parimate tiimidega, neil on parimad palgad, nad mängivad Meistrite Liigas. Meil ei olnud kedagi, kes oleks Meistrite Liigas mänginud. Meil ei olnud parim söödutiim. Meie söödutäpsus oli keskmiselt 80–83%. See tähendab, et me tegime 2-3-4 söötu ja siis kaotasime palli.

Seega me ei olnud hea jalgpallikoondis. Me teadsime, et me ei olnud parimad kõikides valdkonnas, aga me pidime olema parimad mõnes valdkonnas. Parem on olla parim kuues valdkonnas kümnest kui kõigis keskmine. Seega veetsime oma treeningud, proovides olla parim mõnes valdkonnas, näiteks standardolukordades või kaitses. Meie käes oli pall umbes 30% ajast, nii et me pidime kaitses väga head olema.

Me tahtsime olla kõige organiseeritum meeskond, me tahtsime olla maailma kõige rohkem tööd tegev meeskond ja me tahtsime, et meil oleks parim meeskonnavaim. Need on valdkonnad, mille kallal me töötasime, mida me analüüsisime nii enda kui ka vastaste puhul.

Me olime väga head standardolukordades. Me saime peaaegu pooled enda väravatest standardolukordades. Seega, isegi kui meil oli pall vaid 30% ajast, me siiski uskusime, et me suudame väravaid lüüa, me lähenesime enesekindlusega.

Ma arvan, et nii-öelda põlualusel ettevõttel või meeskonnal on oluline kindlalt teada, milles nad parimad on. Või sõnastada plaan: sellel alal kavatseme olla parimad, me ei kavatse järgida kellegi teise mudelit ega püüa olla paremad kui nemad, vaid me tahame olla parimad selles, mida meie ise püüame teha.

Selgitasime mängijatele ja Euroopa jalgpalliliidule, meediale ja toetajatele, milles meie püüame parimad olla. Me ei püüa olla nagu Hispaania. Me ei püüa mängida nagu Barcelona. Me ei püüa mängida nagu Brasiilia. Meie tahame mängida nii ja meie tahame olla nii. Inimesed hakkasid seda hindama ja vaatama mängu meie pilguga ning analüüsima mängu meie pilguga. Ma arvan, et seda on oluline teistele selgitada. Mitte ainult enda töötajatele, aga ka ümbritsevatele inimestele, kes peaksid sind toetama, kes sind analüüsivad ja kritiseerivad.

See on ilmselt suurim väljakutse jalgpallis. Meil oli tiimitööna mitmeid kohtumisi, kus selgitasime, kui olulised kõik on. Tegime selgeks, et kui tahame parimate vastu võistelda, peab meil olema parim meeskonnavaim.

Mõne mängija jaoks oli see raske. Kui arvasime mõne mängija kohta, et ta pole valmis pingil olema, siis rääkisime temaga. Võib juhtuda, et sa ei saa minutitki mängida, ksa oled selleks valmis? Kui mitte, siis peame valima kellegi teise, kes on valmis tiimi toetama.

Meil oli palju suurepäraseid mängijaid, näiteks Islandi parim jalgpallimängija Eiður Guðjohnsen, kes mängis Chelseas ja Barcelonas Meistrite Liigas, kes oli oma karjääri lõpus. Tema aktsepteeris seda. Ta mängis võib-olla paar minutit, aga oli üks neist, kes aitas treenereid palju. Ta mitte ainult ei toetanud mängijaid, aga ta toetas ka treenereid, kes ei valinud teda mängima. Emil Hallfreðsson sai mängida võib-olla paar minutit. Nad andsid eeskuju. Nad treenisid kõvasti, nad rääkisid koosolekutel kaasa. Need kutid andsid meeskonnavaimule võib-olla rohkem kui need mängijad, kes platsil olid.

Mängijate kaasamine, ka nende, kes ei platsil ei ole, on oluline osa identiteedist. Pead paluma neil eeskuju näidata. Konkurendid ning teised mängijad jälgivad neid ja on eeldus, et nad ütlevad meedias midagi halvasti treenerite või tiimi valiku kohta. Meile on see oluline, et nii ei oleks, superstaaridega tiimidele võib-olla mitte.

See tuli aeglaselt. Me saime aru, mis ei tööta, ja siis muutusime. Hakkasime midagi teistmoodi tegema. Mul ja Islandil jalgpalliliidul vedas, et meil oli Lars Lagerbäck. Ta on töötanud rahvusmeeskondadega kes teab kui kaua. Tal oli selge ettekujutus, kuidas peksupoisist meeskond saab jalgpallivõistlusi võita. Me oleme selle mudeliga jätkanud ning arvan, et seda saab üle kanda ka Eestile või mis tahes väiksemale riigile. Arvan, et see on üks edu võti: selge ettekujutlus sellest, kuidas peaks asju tegema.

Ma ei ole kunagi muret tundnud, mis järgmisena juhtub. Kui teed ühes kohas midagi hästi, siis viib see teise asjani. Hambaravi on mu kutsumus. Islandil ei ela ära puhtalt jalgpallitreeneri palgaga. Seega ma sain palka hambaarstina ja selle kõrvalt tegelesin jalgpalliga oma kire tõttu. Rahvusmeeskonda nähes mõistsin, et võin nii elatist teenida. Nüüd teenin treenerina sama palka mis hambaarstina.

Paljud treenerid on olnud professionaalsed mängijad kogu oma elu ning alles siis treeneriks pürginud. Olen läinud teist teed pidi. Arvan, et see on hea ja väärtuslik, kui oled juhendanud lapsi, naiste meeskondasid ja seejärel rahvus- ning professionaalseid meeskondi.

Islandilt lahkumine oli suur asi. Ma olin alati enda kodulinnas elanud, lõunas ühel 5000 elanikuga saarel. Kindlasti igatsen oma kodu, kuid mul oli aastaid mõttes, et jalgpallis karjääri tegemiseks tuleb minna välismaale. Katari tulek ei olnud üllatuslik samm. Siin on Islandist muidugi erinev – kliima, kuumus, kultuur, religioon.

Olen pidanud paari kuuga palju õppima, aga võtan seda kui osa oma haridusteest. Siin olen ma nii-öelda orkaani keskmes, sest World Cup 2020 on ukse taga. Palju asju on toimumas. Jalgpallimaailma parimad inimesed on siin nii psühholoogia, toitumise kui ka fitnessi valdkonnast. Kohtun inimestega, kellel on neis valdkondades minust oluliselt rohkem kogemusi ja teadmisi. Ma õpin palju. See on järjekordne samm minu karjääris. Kui see viib millegi teiseni, siis las olla. Praegu on see õpikeskkond, mulle meeldib siin olla ja võtan siit endaga nii palju, kui saan.

Minult on palju küsitud Katari ja Islandi sarnasuste kohta. Mõlemas riigis on umbes 300 000–400 000 inimest. Mängijaid on vähe. Ilmastikutingimused on äärmuslikud – Islandil on külm, siin on tõeliselt kuum. Mõlemal riigil on palju takistusi, millest üle astuda.

Arvan, et Kataris on seda tehtud hoopis teistmoodi kui Islandil. Nad töötavad kõikide mängijatega iga päev. Mõnel mängijal on rahvustiimi trenn hommikul ja klubitreeningud pärastlõunal. Mõnes mõttes see võib järgmine edulugu olla. Vähemalt teevad nad kõik võimaliku, et mängijaid arendada.

Tunnen, et väikese mängijate arvu tõttu peab nende eest väga hästi hoolt kandma. Üks või kaks vigastust võib tiimi dünaamikat muuta ja tiimi kvaliteet võib muutuda. Siin nad hoolitsevad enda mängijate eest ise ja teevad seda väga professionaalselt.

Täna ma ütlen, et lähen kindlasti oma kodulinna tagasi. Ka sel suvel – mul on kahe nädala pärast puhkus. Teen vähemalt perele hambaravi, sest mul on endisel seal kontor. Ma saan alati hambaravi juurde tagasi minna, mulle meeldib sellega tegeleda.

Arvan, et kõik peavad enda juurtega ühenduses olema. Pole oluline, kus ma parasjagu olen või kuhu edasi liigun, lähen alati tagasi, et end välja lülitada. Seal kõik teavad üksteist, seega pole vaja enda ego kaitsta. Kõik mäletavad, milline pätt ma teismelisena olin. Kõik teavad mind päriselt ja alati on hea tagasi minna nendega rääkima.

Me ütleme islandil nullstilla, see tähendab, et lülitad end välja ja ei kaota ennast. Minu jaoks on oluline enda juuri meeles hoida ja see on aidanud mul teha seda, mida ma teen. Seda on raske selgitada.