Kes kaotab töö? Kuhu läheb tootmine?

Euroopa ühtne siseturg, Hiina ja endiste idabloki riikide avanemine maailmale ning Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) loomine hoogustasid 1990. aastatel maailmakaubandust ja globaliseerumist. Maailmamajanduse liberaliseerimine ning madalad tööjõukulud endistes idabloki ja arenevates riikides võimaldasid arenenud tööstusriikide suurettevõtetel täiustada tarneahelaid, toota odavamalt ja parandada oma finantsnäitajaid. Mandritevahelised konteinerveod ja logistika areng vähendasid omakorda transpordikulusid.

Globaliseerumine on viinud tootmise sinna, kus see on kõige kuluefektiivsem. Samas pole enam oluline, kui kaugel asub tootmine tarbijast. Erinevates riikides tootmine ja koos sellega tarneahelate levimine üle maailma on aidanud paljudel riikidel tõusta tootmise väärtusahelas kõrgemale tasemele. See on viimase 25 aastaga kasvatanud maailmakaubanduse mahtu üle kolme korra ja välisinvesteeringuid isegi kümme korda. Tänapäeval on enamik tooteid tehtud erinevates riikides või isegi erinevatel mandritel valmistatud komponentidest.

Kaupade, teenuste, kapitali ja inimeste liikumise kasv on parandanud paljude riikide ja inimeste elatustaset. See on tõstnud ka tööjõukulusid, mis on rahvusvahelistele ettevõtetele probleemiks paljudes riikides, kus nad nüüd toodavad. Ajakirja The Economist andmetel on viimase viie aastaga 700 suurima rahvusvahelise ettevõtte kasumid kahanenud veerandi võrra ning samuti on langenud paljude ettevõtete omakapitali tootlus. Koos madalate kasumitega on vähenenud ka rahvusvaheliste ettevõtete investeeringud. Osa kasumite kahanemisest on tingitud toorainehindade langusest, kuid see on mõjutanud eelkõige nafta- ja mäetööstusettevõtteid.

Üks oluline põhjus on ka arbitraaži vähenemine. Arenevatel turgudel (näiteks Hiina ja India) ja endistes idabloki riikides (sealhulgas Eestis) on tööjõukulud kasvanud kiiremini kui rahvusvaheliste ettevõtete kodumaal, arenenud tööstusriikides. Näiteks, kui Hiinas on keskmine palk tõusnud viimase 20 aastaga 12 korda, siis USAs vaid 1,8 korda (võrdluseks, Eestis on keskmine palk kasvanud sama ajaga kuus korda). Kui 20 aastat tagasi oli Hiinas keskmine palk linnades vaid 2% USA keskmisest, siis nüüd ulatub see juba 17 protsendini.

Kaasaegsed suure turukapitalisatsiooniga tehnoloogiaettevõtted ei vaja enam nii palju tööjõudu, kui vajasid varem suured raske- ja masinatööstusettevõtted. Tootmise automatiseerimise ja digitaliseerimise tagajärjel kaovad tööstuses paljud töökohad. Ametikohtadel, kus robotid ja arvutid asendavad senist inimtööjõudu, palgad langevad. Selline protsess toimub kiire tempoga ja vajab kõrgelt kvalifitseeritud tööjõudu. Isegi, kui tööstusettevõtetes on vähem töötajaid, siis pakuvad nendega seotud tarneahelad tööd paljudele teistele inimestele muudes ettevõtetes.

Automatiseerimine, robotid ja digitehnoloogia muudavad senised pikad tarneahelad lühemaks, kuna need võimaldavad efektiivselt toota erinevaid asju ühes kohas. Tootmine suunatakse sinna, kus on kvalifitseeritud tööjõud, arendustegevuseks vajalik taristu, kus on hästi väljaarendatud tarneahelad ja kus tarbija on lähemal. See võib vähendada omakorda maailmakaubanduse mahtu, kuna tootmises osaleb vähem riike ja tootjaid. Vahemaad võivad lüheneda ning maailmakaubandus muutub regionaalsemaks.

Robotite tehnoloogia areneb väga kiiresti, kasutuses olevate robotite hind langeb ja need muutuvad kättesaadavamaks rohkematele ettevõtetele. Siiski, kuna olemasolev tööstuslik sisseseade on kallis, asendatakse masinad robotitega aeglaselt ning seetõttu on ka üleminek digitaliseeritud tööstustootmisele järkjärguline. Euroopa Komisjoni koostatava The Digital Economy & Society Indexi järgi on Eesti küll avalike teenuste digitaliseerimises Euroopas esirinnas, kuid erasektori ettevõtted on teiste riikidega võrreldes digitehnoloogias maha jäänud (olles Euroopa riikidest alles 22. positsioonil). Teiste Euroopa riikidega võrreldes aeglasema üleminekuga digitehnoloogiale võime kaotada oma konkurentsivõimet.

Lisaks nimetatud protsessidele mõjutab ettevõtete rahvusvahelist tegevust üha leviv protektsionism maailmamajanduses. Global Trade Alert andmetel on kaubandust piiravate abinõude arv kasvanud alates 2012. aastast 2,8 korda. Praeguse poliitilise olukorra taustal protektsionistlike abinõude kehtestamine pigem kasvab, mitte ei kahane.