Enampakkumised kiviajast
Enampakkumised võiksid kõik olla elektroonilised, leiab kohtutäitur Risto Sepp.
Enampakkumisele ilmus vaid üks inimene. Ja nii terve aasta vältel. Tundus, nagu oleks paberil väljaantav Riigi Teataja, kus Tallinna linnakohtu täitevosakonna täitur pidi enampakkumise kuulutusi avaldama, olnud saadetud ainult ühele enampakkujale isiklikult kodusele aadressile. See oli aeg, kui ajalehtedes lahvatas Akadeemia tee ühiselamute enampakkumise skandaal. Riigi Teataja ilmus kindlatel päevadel kuus, kuidagimoodi info levis. Vähene teadlikkus takerdus infopuuduse taha. Näiliselt oli kõik ok (enampakkumise teade avaldati ju riikliku tähtsusega väljaandes), aga võimalike ostjateni jõudis infot kui aukudeta sõelast.
Pärast täitesüsteemi reformi 2001. aastal muutus olukord paremaks. Kohtutäiturid olid märgatavalt aktiivsemad võlanõuete täitmisel kui varasemal ajal. Nõuete täitmine kasvas esimese kolme aastaga hüppeliselt. Täitemenetluse efektiivsuse tõusuga kasvas ka avalikkuse teadlikkus enampakkumistest. Kuid pead hakkas tõstma mingi kummaline anomaalia. Kujutage ette olukorda, kui väljakuulutatud avalikule enampakkumisele on registreeritud saalitäis inimesi. Kohtutäitur küsib: “Kes pakub alghinda?” Kolm sekundit vaikust ja üks kindel käsi tõuseb. “Alghind esimest korda, alghind teist korda ja alghind kolmandat korda – müüdud”. Miks nii palju inimesi ja ainult üks pakkuja? Seda peaks küsima enamik Eesti riigiasutusi, kelle korraldada on endiselt avalikud suulised või kirjalikud enampakkumised.
Osale arutelus