Enampakkumised kiviajast

Enampakkumisele ilmus vaid üks inimene. Ja nii terve aasta vältel. Tundus, nagu oleks paberil väljaantav Riigi Teataja, kus Tallinna linnakohtu täitevosakonna täitur pidi enampakkumise kuulutusi avaldama, olnud saadetud ainult ühele enampakkujale isiklikult kodusele aadressile. See oli aeg, kui ajalehtedes lahvatas Akadeemia tee ühiselamute enampakkumise skandaal. Riigi Teataja ilmus kindlatel päevadel kuus, kuidagimoodi info levis. Vähene teadlikkus takerdus infopuuduse taha. Näiliselt oli kõik ok (enampakkumise teade avaldati ju riikliku tähtsusega väljaandes), aga võimalike ostjateni jõudis infot kui aukudeta sõelast.

Pärast täitesüsteemi reformi 2001. aastal muutus olukord paremaks. Kohtutäiturid olid märgatavalt aktiivsemad võlanõuete täitmisel kui varasemal ajal. Nõuete täitmine kasvas esimese kolme aastaga hüppeliselt. Täitemenetluse efektiivsuse tõusuga kasvas ka avalikkuse teadlikkus enampakkumistest. Kuid pead hakkas tõstma mingi kummaline anomaalia. Kujutage ette olukorda, kui väljakuulutatud avalikule enampakkumisele on registreeritud saalitäis inimesi. Kohtutäitur küsib: “Kes pakub alghinda?” Kolm sekundit vaikust ja üks kindel käsi tõuseb. “Alghind esimest korda, alghind teist korda ja alghind kolmandat korda – müüdud”. Miks nii palju inimesi ja ainult üks pakkuja? Seda peaks küsima enamik Eesti riigiasutusi, kelle korraldada on endiselt avalikud suulised või kirjalikud enampakkumised.

Võtkem näiteks kas või hiljutine uudislugu, kus kirjeldati edukalt lõppenud Viru tänava müügikioskite kasutusele andmise tulemusi. Enampakkumisel oli 14 müügikioskit, kõigil sama alghind – 1000 eurot. Madalaimaks rendihinnaks saavutati 3550 eurot ja kõrgeimaks 4100 eurot. Pealtnäha ilus. Aga kas hind on ka õiglane? Väidan, et õiglane hind on turul pakutud kõrgeim hind. Pealtnäha oli see nii ka Viru müügikioskite kaasuses. Tegelikult jääb ikkagi kripeldama, kas enampakkumise informatsioon jõudis piisava arvu inimesteni.

Ja siis veel see vana hea suuline enampakkumine. Mõistetav, et pakkumise tegemiseks pead kohal olema: Hopneri maja ja 12.02.2018 kl 8.30. Mis saab siis, kui olen samal päeval näiteks Hollandis tulpe ostmas? Miks ei võiks tänapäeval olla enampakkumine elektrooniline ja toimuda turvatud keskkonnas?

Eestis on ju täiesti olemas sõltumatu veebikeskkond www.oksjonikeskus.ee, kus on 8000–9000 külastust päevas. Keskmine hinnatõus müügiga lõppenud enampakkumistel on seal 30%, pakkumisel nii vallas- kui ka kinnisvara. Sinna on ligipääs 24/7 mistahes maailmanurgast. Miks Eesti avalik sektor on enampakkumisi korraldades tihti ikka veel kiviajas?