Krüptopäti ees kaitsetu

Lõpuks taandus kõik taas sellele, et oma investeeringud tuleb lihtsalt hoolega läbi kaaluda. Aga kas kõiki ilusaid lubadusi ja raha äravõtmist saab nimetada investeeringuks? Valeväited, nagu kinnitamine, et sinu investeeringu väärtus ei saa mitte mingil juhul kukkuda, liigituvad minu hinnangul hoopis kelmuse alla.

Samamoodi on mul raske mõelda end bitcoiniga võrdlevatest müügimeeste puntidest kui krüptoraha pakkujatest. Kui ma ütlen, et mul on midagi, mida sa oma silmaga nagunii kunagi ei näe, aga saad kindlasti rikkaks, siis ei tähenda see, et seal taga ka päriselt krüptoraha on. Kohe üldse ei taha uskuda, et on. Kui oleks päriselt krüptorahaga katsetajad, saab andeks anda, kui on püüdlused luhtunud. Siis on tõepoolest see igaühe enda risk, kui soovitakse selliseid katseid rahaliselt toetada. Kui aga viiakse kilekottidega sularaha ülikonnas müügimehele, siis peaks kaaluma, et tegemist võib olla ka millegi muu kui investeeringuga.

Paraku ei saa sellistesse asjadesse suhtuda kui üksikute inimeste rahast ilmajäämisesse, mis on nende enda risk. Selliste skeemide esindajad on valeväidetega kokku kogunud sadu tuhandeid eurosid (ühe skeemi Eesti esindaja on uhkustanud ka 100 000eurose päevakäibega) ja need skeemid ei levi vaid Eestis. Näiteks OneCoini puhul on asi jõudnud nii kaugele, et selle sünnimaal Bulgaarias uurivad prokurörid kahtlusi, et skeemi kaudu on rahastatud organiseeritud kuritegevuse rühmitusi ja terroristlikke organisatsioone. Soome Yle sõnul on nende riigist sinna panustanud umbes 20 000 inimest, ja probleem on sama, mis Eestis: ohvrid ei ole avaldusi esitanud.

See ei kõla sugugi nagu ühe inimese väike mure.