Riik pakub meelega halba teenust?

Näiteks Tallinnas koliti kodakondsus- ja migratsiooniameti esindused, kus aeg-ajalt on kõigil vaja dokumenti või ID-kaardi paroole uuendamas käia, linna äärde, sisuliselt nurgatagustesse, kuhu on ühistranspordiga või jala lootusetu jõuda. Sama on ka autoregistrikeskusega. Teada on, et rendipinnad on äärelinnas odavamad, samas sellise kokkuhoiupoliitikaga muudetakse kodanike elu ebamugavaks ning vägisi sunnitakse kasutama autot ühistranspordi asemel.

Sama valuline teema on riigiasutuste lahtiolekuajad. Eraettevõtted, kes ka tegelikult pingutavad, et inimesed nende juurest ei lahkuks, hoiavad oma esindused avatud ka sellistel aegadel, millal inimestel reaalselt on võimalik neid külastada. Riigiametid on avatud aga kella viieni õhtul ja sedagi sõltuvalt nädalapäevast – nii, et mugav oleks teenindajatel, mitte klientidel. Tegelikult peaksid asutused olema avatud ju siis, kui klientidel ehk kodanikel on võimalik ja mugavam neid külastada, näiteks kolmest kaheksani õhtul.

Tekib küsimus, kas otsuste ja poliitikate vastuvõtmisel ikka tervikpilti ja seoseid nähakse. Kui meie prioriteedid on tootlikkus, riigi majanduskasv ja keskkonnasäästlikkus, siis ühed otsused ja poliitikad ei tohiks olla teiste saavutamist välistavad või takistavad.

Näiteks kui tahame olla efektiivsed, peame väga tõhusalt erasektoris töötama, mis eeldab sageli ikka ka tööl kohal olemist. Kui aga riik ajab kodanikud riigiasutuse teenust töö ajal tarbima suurtesse kaugustesse, siis mõjub see tootlikkusele negatiivselt. Kui tahame keskkonda säästa ja meile on võimaldatud tasuta ühistransport, siis ei ole samuti parim otsus viia riigiasutused äärelinna, kuhu pääsemiseks peab tahes-tahtmata loobuma mõnusast ühistranspordi tasuta teenusest, sest sellega lihtsalt ei jõua sinna kaugusesse veel töö ajal ja kiiresti.

Kõiki riigi ja elaniku kokkupuutepunkte digitaalseks muuta ei saa ja selle järgi pole ka vajadust. Teenused, mille puhul digiteenus kas puudub või ei ole kasutajasõbralik, tuleb seega kodanike teenindamise ülesannetes riigil tõsisemalt läbi mõelda.

Sõnades tahame ju, et Eesti talendid, sh noored, ei lahkuks riigist ja et uusi tuleks juurde. Kui aga riik teenusena on ebamugav, siis valitakse parem teenusepakkuja. See võib olla riikidest mõeldes harjumatu võrdlus, aga on aina enam uus reaalsus.

Igal vähegi edukal eraettevõttel, kes klientidega kokku puutub, on üks olulisemaid osakondi klienditeenindus. Kui Eesti tahab olla talentidele ligitõmbav elupaik, siis miks ei võiks meil olla riigikogemuse ministeerium, mis tagaks, et eestimaalaste kokkupuude riigiga oleks võimaldatud mugavalt ja lihtsalt.

Autor: Katrin Kreegimäe