Riik soodustagu ainuomanikke

Eriti enne valimisi tuleb saunalavast poetaguseni, koosolekust suitsunurgani varem või hiljem teemaks majanduspoliitika. Varem või hiljem tuleb keegi välja mõttega, et igasugused rahvusvahelised kombitsad tuleks pikalt saata, maksudega ära ahistada, toetust vajab kohalik mikro- ja väikeettevõtlus.

Aeg peatub, sest välja on öeldud järjekordne suur tõde, umbes samaväärne tõega, kuis Eesti vajab tugeva keskklassi tekkimist.

Kus siis veel, kui mitte Eestis. Me oleme väike rahvas, meil peaksidki olema väikesed poed, töökojad, laborid, einelauad. Kui kolada kuskil ennesõja- või ennesõdadeaegses linnaosas ringi, siis ju on näha, kuis tänavakorrus on ehitatudki mitte korteriteks, vaid poeks või miskiks muuks äriks. Polnud ammu aeg, kui keegi veel mäletab niinimetatud putkamajandust, kui seal olidki ärid, aga nüüd kipuvad halvimal juhul vineerid akende ees olema. Juba aastaid.

Väikeettevõtlusega on vist tõesti kehvad lood ning vahutamine selle ümber, et soodustame-toetame läheb rubriiki valimislubadused.

Võib-olla sellepärast, et ega keegi päris täpselt oska paika panna, kui suur see väikeettevõtlus on. Pole korralikku mõõdupuud. Milline peaks olema hästi lihtne ja, kõige tähtsam, muutumatu. Laadis, et kas on või ei ole. Must ja valge, mitte mingeid halle varjundeid.

Mina mõtlesin. Sellele kadunud, unistuslikule väikeste poodide ja töökodade maailmale. Tuli pähe jaburavõitu lause „lihunik on omanik”. Ehk siis – kes peab väikest äri, on ainuomanik. 100%. Suured ärid, tehased, vabrikud, dokid, need kuuluvad piirvastutusseltsidele ja osaühingutele. Aga väikese poe omanik on oma tänaval tuttav nägu, lükkab lund nagu teisedki, talle saab tere öelda ja törts spordijuttu puhuda.

Julgeks asjatundmatult väita, et kui keegi oma väikest äri püsti panema hakkab, on ta väga üksi. Kui keegi on oma väikese äri käima saanud, on ta ikkagi üksi ja seisus nagu Toots: teil ei ole käemehi ja teie isik on meile tundmatu. Ainult riik on kohe abivalmilt kohal ja hakkab vihjama maksudele ning, sõltuvalt ettevõetud ärist, igasugu seadustele ja nõuetele. Vahutades teise suupoolega vajadusest toetada ja soodustada väikeettevõtlust.

Soodusta siis. Just neid omapäiseid hakkajaid ja tegijaid. Milleks ainuomaniku kriteerium peaks olema sobiv. Sest see on lihtne. Kas on ainuomanik või ei ole. Muudest headest – ma muidugi vabandan, kui taas kord peaks välja tulema filoloogi lihtsameelsus – võiks oletada umbes järgmisi.

Ainuomanikul on oma nahk turul, omad püksid mängus ja vastutust pole kuskile veeretada. Otsuseid saab teha kiiresti. Oletades, et läheb hästi ja majja siginevad ülemused, on omanik see viimane instants, kelle poole pöörduda, mitte mingi udune koosolek, milline on kergemini manipuleeritav kui üksikisik. Üleüldse, ausse tuleks tõsta just omand ja omanik, mitte mingi udune investor. Viimasel võib olla maailmapilt, nagu ma leidsin kuskilt foorumist ja mis on ikka pärl: investorit ei huvita ettevõtte kasum, vaid aktsia hind. Midapidi ka ei mõtle sellele, aina ogaramaks läheb. Ehk on see minu nõukogudeaegse lapsepõlve jäänuk, ettekujutus, et kurjad kapitalistid ajavad äri ikka raha teenimiseks...

Küsimus muidugi, et mismoodi see soodustamine võiks-peaks käima. Vaatan mina lakke, aga ei ole sinna miskit kirjutatud. Tuleb ausalt tunnistada – ei tea. Küsitagu targematelt.

Küsitagu äriinimestelt endilt, misasi see on, mis kogu aeg häirivalt jalgu jääb. Ise on kuuldud sõpru kapitalistlikke haisid kiruvat küll käibemaksu, küll igasugu aruandeid... aga, ei ole siin filoloogil suud midagi täis võtta. Sest pigem usuks soodustuseks, et midagi koristatakse eest, mitte ei ängata lihtsalt raha igasugu toetuste näol. On teatav umbusk start-up'ide suhtes ajast, kui kunagi vaadati, et mis on saanud "Ajujahi" võitnud hiilgavatest ideedest. Vaadake ka. Süngelt naljakas.

Võib juba kuulda vastuväidet. Ning, vaat, selle julmalt tembeldada sotsialistlikuks jäänukiks. Et kui ainuomanik saab miskid soodustused peale, arvestamata ei käivet, töötajate arvu jne, siis võib mõnigi suurärimees ju ka need saada. Jah. Ja mis siis?

Neid ainuomanikke ei ole juba ammu kuigi palju. Saksamaal oli näiteks 1967. aastani just ainuomanikel müügimaksust vabastus. Kui keegi tahab suurt äri puhtalt endale saada, peab ta ju teised osanikud välja ostma, mis võib hullu raha nõuda. Ja veel kord – mis siis.