Ärme nii palju jagele!

Kuniks elab unistus pääsemisest Euroopa viie rikkaima riigi sekka, tuleb eelkõige luua lisandväärtust, kuid ainuüksi lisandväärtuse loomisest ka ei piisa. Samuti ei piisa nutikatest e-lahendustest, neljarealistest maanteedest ja õhemast riigist. Viimase puhul kipume näpuga näitama ametnike poole. Et kui nemad ennast koomale tõmbavad, küll siis tuleb õnn meie õuele. Paraku nii lihtsalt need asjad ei käi. Muutuma peame ka meie ise. Tuleb olla senisest palju õiguskuulekam ja vähem jageleda. Just selline on meist igaühe parim investeering edukasse Eestisse.

Teatavasti on riigipidamisel küljes hinnalipik. Number, mis sealt vastu vaatab, ei ole väike. Ainuüksi justiits- ja siseministeeriumi halduskulud moodustavad kokku pea 600 miljonit eurot aastas. Ühe kodaniku silmis on tegemist hoomamatu summaga. Või võtame korrakaitse ja selle käigus menetletavad väärteod. Viimased, erinevalt kuritegudest, on kergemad õigusrikkumised ning Eestis registreeritakse neid ca 140 000 aastas, sealhulgas 100 000 liikluses. Need on juba iseenesest aukartust äratavad numbrid, kuigi tegemist on üksnes jäämäe veepealse tipuga. Kui jälgida kas või igapäevast liikluspilti, on ilmne, et riik suudab menetleda vaid tühise osa kõigist õigusrikkumistest. Ometi kulub selle tühise osa menetlemisele ja läbivaidlemisele väga palju meie ühist raha.

Eeltoodule lisaks oleme õigusriigile kohaselt harjunud võimalusega, et väiksemagi karistuse korral on meil õigus see vaidlustada. Ja mitte üks, vaid mitu korda, sageli läbi kõigi kohtuastmete. Nii näiteks vaidleme aastaid selle üle, kas lähedalasuvast baarist kostev muusika on vali või mitte, läbime kõik kohtuastmed, kulutame meeletult aega ja raha ning kui riigikohus lõpuks ikkagi leiab, et baarist kostev muusika on tõepoolest liiga vali, on baari pidav ettevõtja asendunud juba uuega ning vaidlus algab otsast peale. On ilmselge, et sellised vaidlused kurnavad kõiki osapooli, mistõttu saavad seda endale lubada vaid vähesed.

Nii kulutame hulga miljoneid eurosid selleks, et menetleda vaid tühist osa kergematest õigusrikkumistest, kusjuures ka see vähene menetlemine on keeruline ja kallis ning oma õiguste kaitsmine on reaalselt kättesaadav vähestele. Kõike seda ei saa kuidagi pidada mõistlikuks lahenduseks. Seega, kui me ikka tõesti tahame õhukest riiki, siis esimene ja kõige lihtsam asi, mida teha saame, on see, et peame olema senisest palju õiguskuulekamad. Üksnes sel juhul saame lubada endale väiksemaid valitsemiskulusid.

Kui õige lõpetaks mõneks ajaks jagelemise ja nõustuks sellega, et väärteo menetleja otsus on lõplik ning edasikaebamisele ei kuulu? Seda seniks, kuni oleme jõudnud Euroopa viie rikkaima riigi hulka. Pärast seda võime jätkata jagelemisega jälle nii, et tolm taga.

Kas me oleme täna valmis olema senisest palju õiguskuulekamad? Suure tõenäosusega on vastuseks kindel ei. Sest kurat võtaks, nii magus on taga ajada oma isekat õigust ja seda kõrgest hinnast hoolimata. Kes ütles, et oma riigi pidamine peab odav olema? Ja kuidas klaaritakse menetleja võimalikud eksimused? Sestap ongi vastus ei, ei ja veel kord ei!

Või ehk siiski? On ju Eesti seda edukam, mida õiguskuulekamad me oleme. Nii saame endale lubada õhemat riiki ja seeläbi suuremat keskendumist lisandväärtuse loomisele. Kui ka meid on tänasesse Eestisse toonud leplik suhtumine üldkehtivate normide eiramisse, siis praeguselt tasemelt kõrgemale tõusmiseks peab selline suhtumine muutuma. Just seetõttu on eduka Eesti oluliseks eelduseks selle kodanike senisest kõrgem õigusmoraal. Kui seda ei teki, järgneb meid praegu räsivale rahapesuskandaalile peagi järgmine skandaal. Pinnas selleks on lihtsalt nii soodne. Ning nii võibki unistus veel edukamast Eestist jääda üksnes unistuseks.