Anonüümse ehitaja kommentaar

See on meie praeguses meediapildis sümptomaatiline, et just positiivse alatooniga lugudes ehitusobjektide edenemisest või valmimisest ehitajat naljalt ei mainita. Küll on lood vastupidi negatiivsete uudiste korral, kus süüdlane lihtsalt peab leiduma – siis nuheldakse kriitikavabalt ehitaja kaela kõik patud. Tihti ka need, milles tema isegi ei oska enda süüd kahtlustada. Olgu tegemist siis küündimatu hankekorraldajaga või vigasest projektist tuleneva probleemipuntraga, mille ravimine polegi ehitaja võimuses, sest teda juhib ju riigihange oma keeldude ja käskudega. Millest selline kummaline tasakaalujaotus? Kas ehitajast hästi rääkida on tabu? Ja kui nii, siis miks?

Kujutagem korraks ette olukorda, kus ajakirjanik ei viita võõrast materjali oma nime all kasutades teksti algallikale või autorile. Mis vahet seal ikka on, kes kirjutas. Tühja sellest autorist. Tõenäoliselt tõuseks sellest paksu pahandust, kui Äripäev avaldaks ilma viiteta Postimehes ilmunud huvitavamaid tekste. Ja Delfi kopeeriks rahvusringhäälingu originaaluudiseid autorlust maha vaikides. Samas hoonete ja rajatiste loojate puhul kehtivad Eestis teised standardid, tegemist on justkui teise- või kolmandajärguliste teostega, millest igapäevameedias rääkides osa loojaid – projekteerijad ja ehitajad – nagu möödaminnes unustatakse. Arhitekt võib veel oma nime uudistest leida, kuid ülejäänud tegijad enamasti mitte.

Ehitaja mainimata jätmine on pentsik. Silma torkab uudistetoimetajate kramplik soov mitte näidata ehitusfirma logo või muud tunnussümboolikat. See oleks ilmselt reklaam ja seda teha ei või, sest riigiringhäälingus on tähtis erapooletus ja erameedias on iga euro kojutoomine oluline. Viimasest saan ettevõttejuhina veel kuidagi aru, aga topeltstandarditest küll mitte. Poekette mainitakse ajakirjanduses kogu aeg nimepidi, telekomiettevõtteid samuti, lisaks paljude muude valdkondade ettevõtteid ja kaubamärke.  See ongi normaalne. Kui palju leiaksime infot lausest „Keskmise suurusega poekett avas uue kaupluse Lõuna-Eesti väikelinnas“? Eriti mitte, ja nii ka ei kirjutata. Samas tunduvad jälle teed ja majad tunduvad kerkivat täiesti iseeneslikult. Välja arvatud siis, kui tees on avastatud auk või ei lähe radiaator soojaks.

Veelgi enam – täiesti tavaline on ajakirjandusest kuulda ja lugeda seda, kuidas sportlased toimetavad ühes kütusemüüja nimelises korvpalli meistriliigas, ühe panga nimelises kergejõustiku kuldliigas või ühe õlletootja nimelisel jalgpalliareenil. Seal on avalikkusele ning meediale sponsorite nimed täiesti aktsepteeritavad. Keegi ei tunne end olevat neist otseselt mõjutatud ja häiritud.

Ehitussektor on Eestis oluline tööandja, ehitaja on läbi aegade olnud lugupeetud elukutse. Suurem osa meie ehitusettevõtteid ja nende töötajaid teeb oma igapäevast tööd südamega ning neil on ette näidata hulgaliselt huvitavaid ja keerukaid ehitisi, mis on tähelepanu pälvinud Eestist kaugemalgi. Nii mõnestki on saanud terve Eesti, aga ka mõne väiksema piirkonna või linna visiitkaart. Kummalisel kombel ei teata nende objektide ehitajatest suurt midagi, set ajakirjandus neid omavahel lihtsalt ei seosta ega ka taha seda teha.  Või on vastava infoga taustalõik uudistest välja kärbitud, kuna seda ei peeta oluliseks või huvitavaks. Kas te teate, kes ehitas näiteks Tartusse Ahhaa keskuse, rajas Ülemiste liiklussõlme Tallinnas või püstitas Narva TTÜ kolledžihoone? Ilmselt mitte. Küll meenub teile ruttu tegija, kui juttu tuleb allakukkuvatest lagedest kinos või sellest, et hiljuti renoveeritud kuplitest tilgub vett.

Võib-olla pole positiivsed teadmised ehitusvallast kõrvalseisjatele ka olulised, kuid siin las teeb oma valiku lehelugeja või televaataja ise ning otsustab, millist esitatud info osa ta oluliseks peab. Minu hinnangul on tänases meediaruumis liigselt negativismi ning uutest ehitistest uudiseid tehes võiks heaks tavaks kujuneda ka ehitusettevõtte äramärkimine, miks mitte ka vastutava projektijuhi nimetamine. Muidu tunnevadki mitmeid kuid või aastaid hea tulemuse nimel südamega vaeva näinud insenerid end uue ehitise avamisürituse meediakajastust lugedes nagu kontvõõrad.  Samuti pole neil mitte midagi ühist üksikute veidrikega, kelle „vägitegudele“ Soomes pühendas suur nädalaleht  hiljuti tervelt kaks lehekülge pinda. Piinlikult palju paberit, piinlikult palju lugejaaega, piinlikult palju jampsi, mille avaldamiseks pidi kasutama pseudonüümi, sest see ju ei punasta.

 

 

 

Autor: Vilja Kiisler, Jaano Vink