Miks ma müüsin oma Vene aktsiad?

Kuulusin seni suhete osas Venemaaga selgelt pragmaatikute ridadesse, kelle meelest peab ära kasutama Venemaa lähedust meie ühiskonna ja meie firmade heaolu suurendamiseks. Sain küll aru, et meie iseseisvus pole enesestmõistetav, kuid ikkagi - nii suur turg, ja kui sa just ei lähe seda päris ülemist kirsitükki koogilt noolima, siis on võimalik ja vajalik nendega äri teha. Jah, riskid muidugi jäävad, kuid neid mõistlikult hallates oleks ettevõtjatele pigem kasulik idanaabri turul olla. Arvasin, et lõppkokkuvõttes määrab Venemaa käitumise siiski majanduslik kasu.

Täna ma seda enam ei usu. Meil on nüüd aeg endale tunnistada, et Venemaa praegused juhid pole leppinud Eesti ega teiste Balti riikide eraldumisega. Ning niipea kui vähegi võimalik, proovivad nad meie endaga taasliitmiseks kasutada ka reaalseid jõuvõtteid. Tuleb see aeg aasta, kolme või kolmekümne pärast - aga see tuleb, kuni seda riiki juhib praegune mõtteviis. Meie edasised otsused suhetes Venemaaga tuleks langetada selle teadmise valguses.

Investeerida tuleb Venemaale teadmisega, et ühel hetkel võib see investeering jõuga ära võetud saada. Ma ei peagi silmas tingimata sõda, vaid näiteks vastureaktsiooni lääneriikide sanktsioonidele. Üsna tõenäoliselt on sellisel juhul esimeses ringis löögi all vähetähtsate riikide eraisikute ning ettevõtete investeeringud. Vene meedia kirjutas eelmisel nädalal seaduseelnõust, millega välismaa ettevõtete vara konfiskeeritakse, ning mind ei veena eelnõu autori päev hiljem öeldud kommentaar, et ta tahtis vaid nalja teha.

Müüa tuleb Venemaale teadmisega, et see müük võib katkeda päevapealt. Ja hea, kui sealtpoolt vähemalt üritatakse mingit põhjust välja tuua, olgu selleks näiteks siis veterinaarameti kontroll, nagu juhtus viimasel korral Eesti toiduainetööstustega. Igal juhul peab idanaabriga kaupa tegeval ettevõttel olema nüüd valmis reaalne plaan B. Midagi sellist, mis rakendus üsna valusalt, kuid takkajärele vaadates õnnelikult 1990. aastate lõpus Vene turu ärakukkumisel.

Investeerimine või müük Venemaale peaks olema kui mõistlik kiirlaen - teadlik risk suurema tulu teenimiseks, mida on targem käsitleda ajutisena. Kui üldse on olemas sellist asja nagu mõistlik kiirlaen. Kui seni piirdus risk Venemaaga äri tehes sealse võimu kohati pahatahtliku suhtumise või ametnike korruptsiooniga, siis nüüd tuleb pahatahtlikkusele ja korruptsioonile kindlasti lisada võimueliidi kurjus ning soov Eesti riik maamunalt kaotada. Mask on langenud.

Toonitan siinkohal, et eelnev ei puuduta vene inimesi ega tegelikult ka Venemaa erakapitalil põhinevaid firmasid. "Tavalised" inimesed on Venemaal endiselt sama toredad, ootame neid rõõmsalt edaspidigi Eestiga tutvuma. Kasumit taotlevad võimueliidi käepikenduseks mitte olevad firmad ja nende juhid on austust väärivad - mitte igaüks ei suuda Venemaal tegutseda ning prooviks pigem oma kapitali läände üle viia. Kuid suurriiklik raamistik, milles idanaaber tegutseb, on muutunud meile selgelt ohtlikuks.

Kindlasti ei peaks me nüüd muutuma paranoilis-hüsteeriliseks Vene karu peale klähvivaks russofoobiks (või õigemini, sellest pole mingit kasu). Vastuoksa, peaksime muutuma nii ärilistes kui poliitilistes suhetes malemänguriks, jättes emotsioonid tagaplaanile ning valides teadlikumalt Soome tee. Tegema võimalikult palju koostööd teiste lääneriikide poliitikute ja firmadega. Kui reageerime avaldustega, siis ikka asja eest. Tiit Vähi soovitatud "tark vaikimine" praegu erilist rolli ei mängi, Venemaa võimude käitumine ei sõltu enam meist. Kui, siis ainult meist kui sõjalisest jõust, mida idanaaber aktsepteerib.

Kuid palun enne Eesti kaitse-eelarve suurendamise juurde asumist kindlust, et ega seal praegu mingit „õhku“ sees pole, mingeid ebaotstarbekaid kuluridasid. Teadupoolest kipuvad valdkonnad, mis saavad kergelt lisaraha, ilma sunduseta vastikutele küsimustele vastata, ebaefektiivsemad olema. Las kaitsestruktuurid kinnitavad enne, et iga komandeering ning kütuseliiter nende valdkonnas läheb täiesti õigesse kohta.