Savisaar ei pese ennast kunagi

Vilja Kiisler, Vilja Kiisler 08. mai 2014, 10:00

Sellal kui paremerakonnad tõestavad, et nemad pole Savisaar, teatab Savisaar enne Euroopa päevaks saanud "võidupüha", et kingib Arnold Rüütlile maad.

Õigemini tahaks kinkida, aga paha riik ei lase: oleks vaja seadust muuta. Savisaar teab, et ega seaduse muutmine päeva pealt käi. Peaks Rüütli maised päevad enne kingituse vastuvõtmist otsa saama, saaks tema pikalt ja mõnuga õiendada, kuidas suurel riigimehel riigi süül linna kingitus saamata jäi. Rüütel, lubage meelde tuletada, on 85. Miks siis ometi tuleb Savisaarel nüüd see mõte talle maad kinkida, kui on ometi saanud Tallinnas võimul olla nii pikki aastaid, et hulk Rüütli sünnipäevi on niisama mööda läinud?

Eesti Päevaleht arvab tänases juhtkirjas, et Edgar Savisaar püüab niimoodi ennast "pesta", sest olevat paljude valijate silmis ennast venemeelsete avaldustega määrinud. See on soovunelm. Savisaar ei "pese" ennast kunagi. Savisaar räägib ikka nendega, kellega on mõtet rääkida, st nendega, kelle meeles tekitab Rüütel igatsust nõukaaja järele. Jaa-jaa, muidugi oli Rüütel Eesti president, "kellel on Eesti ajaloos suur ja positiivne roll", nagu EPL nii kaunisti sõnastab. Sellised postkommunistlikud konvulsioonid olid Nõukogude Liidu "vennalikust perest" ja lähisugulaste ringist pääsenud riikides üsna tavalised.

Savisaar aga kõnetab neid, kellele Rüütel meenub Eesti NSV ülemnõukogu esimehena. Ja kõigi nende teiste nõukaaegsete ametipostide tõttu, mis tema CVd kaunistavad. Ehk siis: Savisaar räägib oma valijatega. Nendega, kelle puhul on mõtet nõukanostalgia nupule vajutada. Küll teadis Rahvaliitki omal ajal Rüütlit presidendiks aidates, et kommunistlikud lokid võivad samahästi lehvida ka vabas riigis, ja lehvisidki, sest nõnda tundus vaba ühiskonna sünni šokk kergem neile, kellele tundus turvalisem näha riigi esindajaid presiidiumist lehvitamas.

Ukraina sündmuste taustal imestab veel vaevalt keegi, kuidas üks ise oma reaalsuse loonud ja selle kätte lämbunud monstrum veel ka kakskümmend aastat pärast surma ometigi veel surnud ei ole. "Rahu" kuulutava Keskerakonna esimehele sobib Eesti riigi ja inimeste sõjahirm. Pärast "kaikameeste valitsust" kirjutas Savisaar alateadlikke hirme kütva arvamusartikli Postimehes, mille psühholoogiline meisterlikkus on õõvastavalt suur. Kes kardab, see otsib varju, ja kord keldris elanule tundub kergesti, et seal oli ometi kindlam kui lagedal.

Nõukanostalgia põhineb lihtsustatult öeldes Stockholmi sündroomil. Vangistaja või piinaja käest pääsenud ohver tunneb sümpaatiat selle vastu, kelle käes ta vangis oli. Puurist pääsenute mälestustes võib puur uksi laksutada veel palju aastaid hiljem ja sosistada: tule tagasi! Minuga sa tead vähemasti, mida sa tunned. Sa tead, et sa midagi ei või ega saa, sest mina tean ja saan kõik. Mõtle, kui turvaline! Mäletate ju küll, rahust ei kõneldud kunagi nii palju kui külma sõja ajal.

Kas Rüütel tema maad tahab või ei taha, sellest on Savisaarel mõistagi kama kaks. Nii palju paistab kindel olevat, et kingist keeldumist Rüütli poolt karta ei ole.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
09. May 2014, 10:41
Otsi:

Ava täpsem otsing