Seadus takistab normaalset elu

Korruptsioonitrummi taotakse aina kõvemini. Selle kõmina saatel kipub aina enam kannatama normaalne suhtlus ning vähenema julgus teha otsuseid. Tulemuseks on paigalseis ning üksikisiku hirm riigi ees.

Korruptsioonivabas ühiskonnas on parem elada ja äri ajada kui ebaeetilises. Kuid kuidas selleni jõuda? Või me juba oleme seal? Mõneti küll: ühiskonda saab korruptsioonist puhastada vaid teatud piirväärtuseni – inimloomus on riukaid täis, alati jääb alles teatud hulk "nupumehi", kes püüavad reegleid omal moel rakendada.

Kahjuks on viimasel kümnendil jõutud sinnamaale, et üritame kantseleis sündinud eluvõõraste normidega reguleerida ka erasektori omavahelisi suhteid. Kui algatatakse kriminaalasju, kus ametnikuks defineeritakse ka äriettevõtte töötajad, kes omavahel tööalaselt suhtlevad, ning ärilõunat, mille üks pool kinni maksab, peetakse korruptiivse hüve andmiseks, on olukord lihtsalt jabur. Erasektor ongi erasektor selle pärast, et seal on seadusi järgides vabadust rohkem.

Peaministrid vangi? Möödunud aasta lõpus allkirjastasid Eesti peaminister ning Soome valitsusjuht koostöömemorandumi, mille kohaselt andis Eesti Soomele tasuta kasutada oma X-tee lahenduse – kas peaks Eesti peaks riigile kahju tekitamise eest vangi panema? Või mõlemad – "korruptiivses" tehingus osalemise pärast? See on absurdne, ütleb igaüks.

Iroonia irooniaks. Praegune õigusruum, kus suurt hulka otsuseid on võimalik kriminaliseerida, ei ole mõistlik. Kui igas tehtud valikus võib näha (ja üha enam nähakse) midagi kahtlast, siis sünnivad ebaadekvaatsed otsused või, mis veel hullem, otsus jääb üldse tegemata. Veniv (loe: otsustamistega venitav) riik ei ole terve riik.

Kodanik või ettevõtja ei peaks kogu aeg hingevärinaga mõtlema, kas ta julgeb ametnikult midagi küsida, uurida, lubada või täpsustada kartuses, et seda ei tõlgendataks keelatud tegevusena. Sest kui ta eksib, saab ta näiteks detailplaneeringu kinnitamise asemel hoopis kohtukutse ning raudus käed. Enamik ei ole siiski pätid ning neid ei tohi ka pättidena kohelda.

Liiga kaldu seadus ei toeta eetilisust ühiskonnas, vaid pärsib seda. Ametnikud, ärimehed, kodanikud – kõik lakkavad tasapisi tegutsemast loovalt, kui nad kardavad. Praeguses Eestis on seda hirmu rohkem kui varem. Kindlasti on vähem ka korruptsiooni. Kuid küsimus on, kuidas edasi.

Praegused seaduseandjad ei analüüsi piisavalt ühiskonnas toimuvat, see on enim välja joonistunud möödunud majanduskriisis. Tulemuseks on üldine patiseis, sest osapoolte tegevus/tegevusetus ei vii kumbagi soovitud tulemuseni.Tavapärane olukord ehituse riigihankel (täpselt sama, muide, ka lepingutes eratellijatega) on selline. Selgub, et ehitise valmimiseks tuleb teha ka töid, mida  tellija koostatud lähteülesanne ja projekt ette ei näinud. Nagu iga lugeja kohe teab, on süüdi ehitaja, kes soovib lisaraha, sest tema teeb ju tavaliselt alapakkumisi, et tööd saada.

Ehitajana aga näen, et 80% selliseid olukordi ongi tekkinud objektiivsetel asjaoludel, kus pole mitte vaja otsida süüdlasi, vaid lahendada olukord. Aga üha sagedamini juhtub, et tellija ei julge rääkida ehitajaga, ehitaja ei julge rääkida tellijaga. Terve mõistusega inimene väldib kahemõttelisi olukordi. Annad raha juurde, võid saada süüdistuse; teed projektist erineva lahenduse, võid saada süüdistuse; jätad midagi ära, võid saada süüdistuse; lisad midagi, võid saada süüdistuse; ei tee midagi, ikka võid saada süüdistuse.

Ära mulise, paku lahendusi. Ülereguleerimine surub otsustajad nurka ning tulemuseks on üha sagedamini kollektiivne impotentsus. Meie ühiskond ei vaja mitte järjest karmimaid seadusi, vaid eetilise (äri)kultuuri teadlikku arendamist. See võtab aega, kuid keskkond muutub. Ümbrikupalk, mis oli kümme aastat tagasi veel üsna tavaline, on praegu üha enamate ettevõtjate meelest nagu doping, mis lihtsalt ei käi ausa mängu juurde.

Juba üle aasta tagasi toetasin vandeadvokaat Arne Otsa ettepanekut kaotada riigihangete seaduse seotus kriminaalseadustikuga. Juhin sellele mõttele tähelepanu uuesti, sest tegemist on ühe lihtsa sammuga hirmu vähendamiseks, mis annaks paljudele ausatele ametnikele tagasi julguse langetada eluterveid otsuseid.

Teine samm on ühese arusaama tekitamine küsimuses, kas äriettevõtte töötaja on siis ametnik või mitte. Ei ole ega saagi olla. Terve mõistuse seisukohast. Kuigi juba on teada juhtumeid, kus just nii püütakse äriühingu töötajat või ettevõtjat siduda korruptsioonisüüdistustega, sest nii olevat  kirjas "pühas" seaduseraamatus.

Autor: Vilja Kiisler, Jaano Vink